Abielu ja armastus

Abielu, kui mehe ja naise suhte üks põhilisemaid vorme
Inimesed on aegade vältel tahtnud kuuluda kuhugi, olla mingi osa ringkonnast, sõpruskonnast, perekonnast ja omada väga lähedasi inimesi oma elus. Lähedus teiste inimestega loob turvalisust turvalisust ja rahuldab emotsionaalseid vajadusi.
Kuidas saavad kokku kaks inimest, kes armuvad ja abielluvad? Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Küllap see nii ongi. Miks tuli ellu otsustav juhus, mis viis kokku inimesed, kes olid teineteisele määratud? Seda ei tea keegi. On ju tutvumine tulevase abikaasaga enamasti Suure Juhuse poolt suunatud. Tean paljusid selliseid lugusid ja ka minu enda abielu sai alguse Suurest Juhusest. Kuidas ikka nii? Kui poleks sel korral bussist maha jäänud või eksamil läbi kukkunud või sõbrannaga kohvikusse läinud... kas siis oleks olnud hoopis teine abikaasa ja teised lapsed? Aga just nii olekski olnud, kõik oleks teisiti kujunenud, hoopis teine mees, teised lapsed, täiesti teine elu. Aga läks nii, mitte teisiti. Miks? Kuidas? Aegade vältel on arvatud, et juhuseid ei ole olemas. On saatus, mis sünnimomendil alustab toimimist ja mis on määratud taevakehade seisude keeruka mustriga sünnimomendil. Taevakehade liikumise ja pidevalt muutuvate omavaheliste suhete trajektoorid moodustavad mustrilise kanga, milles niitides kulgeb isiku edasine elu. Kas kulg on täielikult ette määratud? Pigem on määratud põhisuunad ja peamised eluülesanded, mis tuleb täita. Detailid ja meetodid leiab igaüks ise, pea-asi, et põhilised õppetunnid selgeks saaks. Meie ja kogu materiaalne maailm on Kõiksuse struktuuri sisse kootud mustritena. Kes või mis mustrid kokku seadis, seda keegi ei tea.

Minnes loodusteaduste uurimisega sügavuti võivad avaneda veel mõned aspektid maailma korrastatusest ja arengust. Võibolla. Tänasel päeval on füüsikud juba avastamas ajatut maailma, milles ajamõõde, kui selline üldse puudub. Universum on kujutlematult suur ja mitmekesine ja täis saladusi meiesuguste inimolendite jaoks.

Tulles tagasi abielu juurde, peab rõhutama, et enamus abielusid sõlmitakse suures usus igikestvasse Õnnesse ja Armastusesse. Paraku see kaugeltki nii ei ole. Kõigepealt on abielu kahe erinevast kodust ja keskkonnast pärit inimese kooselu algus. Erinevad inimesed on erinevad, võiks öelda et kõiges. Kõik need faktorid, mis määravad inimese isiksuse tüübi, kujunemise tingimused ja iseloomu on ju kahel abiellujal erinevad. Avastades end ühel ilusal päeval ühise katuse alt, ühise laua tagant ja ühest voodist, tuleb mõlemil silmitsi seista väga suurte muudatustega ja kohanemistega. Õnneks on tugevad tunded ja armastus abielu alguses konarliku tee sillutajateks, mõlemad pooled pingutavad, et suhted sujuksid ja elu võiks edasi minna. Koos ületatakse raskused ja karid, õpitakse teineteist tundma ja hakatakse mõistma, mis asi on Abielu.

Edasised stsenaariumid võivad olla väga erinevad, sõltuvalt inimestest ja nende sobivusest. Nii uskumatu, kui ka nukker tõsiasi on, et esimene laps on noorele abielule üsna suureks katsumuseks. Nii mõnigi abielu algus ei pea vastu neile muutustele, mis lapse sünd perekonda kaasa toob. Võiks küsida, et miks ometi, laps ju nende armastuse vili ja OMA!?
Selgitus võiks olla selline. Kaks inimest, kes seni kuulusid vaid teineteisele ja meelelahutustele peavad järsku lõviosa oma lõbust ja vabadusest ohverdama mingile vääksuvale uustulnukale, kes vajab hoolitsust 24 tundi ööpäevas! Esialgu on selline muutus šokeeriv. Probleemid on kerged tekkima ja kui neid õigel ajal ja õigel moel ei leevendata, on suhetes juba mõrad sees. Noor ema on väsinud, murelik ja oskamatu. Noor isa tüdineb kodusest pingest ja läheb välja sõpradega aega veetma. Emal ei ole valikuid, ta peab olema lapse päralt. Sellist olukorda saab ära hoida toimides targalt ja paindlikult. Õrna ja hooliva käega juhib tark naine oma meest märkama võlusid, mida uus pereliige endaga kaasa toob. Isa ei peaks tundma ennast tõrjutuna.

ARMASTUST peab hoidma elus, siis saadakse kõigest üle, kohanetakse ja ollakse uues olukorras jälle õnnelikud. Kui ei ole just tegemist ideaalmehega, siis kogu perekonna mikrokliima jääb naise kujundada. Naine peab olema tark ja empaatiline, tasakaalukas ja kannatlik. Paraku ei ole suhetes olemas võrdsust. Ikka vaid jaotuvad rollid. Loomupäraselt sobivad teatud tegevused rohkem naistele või meestele. Tööjaotus on tänapäeva perekonnas loomulik, kuid pole mõtet töötada vastu loodusele ja nõuda õunapuult apelsine. Vastastikune armastus, mõistmine, andestamine, toetamine, abistamine on põhilised märksõnad, mis aitavad abielul püsida ja areneda.

Kui abielu kestab kaua, siis peaks arvestama tõsiasjaga, et igal erineval kooselu perioodil ootavad ees erinevad veealused karid. Vastavalt vanuse ja positsiooni muutustele ühiskonnas ja perekonnas, esitatakse kooselule ka erinevaid väljakutseid.
Tulevad mängu rahamured, mured kasvavate laste ja vananevate vanematega, tüdimus, armukadedus, üleaisa löömine, joomine..., ka vägivald.... jpm. Tasapisi, vanuse suurenedes hakkavad ligi hiilima kaalu- ja terviseprobleemid, saabuvad keskea kriisi tunnused, paljud abielud võivad laguneda selles faasis. 50-dates aastates mehed on enamsti veel kõrge ’turuväärtusega’ tegijad, piisavalt mehelikud, rahakad, positsioonikad. Samas vanuses naised on sageli kaotanud suurema osa oma välimusest, huvidest, aktiivusest, nad on sageli tüsenenud, pahatujulised, kibestunud ja kulunud. Sama võib ka juhtuda paljude meestega, kes ennast käest lasknud ja viinapudeliga sõbrustavad. Kindlasti ei kehti eelpool öeldu kõikide meeste ja naiste suhtes.

Kuid kahjuks elu näitab, et just 50 eluaasta ümbruses on palju lahutusi, mehed lähevad teisele ringile nooremate naistega ja naised jäävad kibestunult üksi. Tulemusena võivad hakata sekkuma oma laste ellu kritiseerides nende valikuid ja elulaadi. Ei ole suuremat viga! Tulemusena lähevad ka suhted lastega sassi.
Vanemas eas inimesed võiks rohkem pühenduda oma huvidele, millele pere kõrvalt aega ei jäänud. Võiks leida kasulikke hobisid ja tegevusi, mis aitaks kaasa enesearengule. On ju vanem iga suureks võimaluseks analüüsida oma elatud elu ja teha järeldusi ning anda hinnanguid tehtud vigadele. On ka võimalus kasutada oma elutarkust heasoovlikult ja delikaatselt, abistades nooremaid nende valikute tegemisel. Kui meie lapsed meid vajavad, siis nad ISE otsivad meid üles. Olgu meil siis aega ja head tahet neid ära kuulata, aidata ja toetada.

Kui aga abielu on vastu pidanud aja katsumustele ja rohketele elukaridele, siis on selle põhjuseks tavaliselt suur ja andestav armastus. Tarkus, empaatia, elu reeglite ja teise inimese loomuse mõistmine on aluseks toimiva suhte püsimisele. Abielus peab tegema lugematul hulgal kompromisse ja järeleandmisi. Kumb pool rohkem või vähem, see on juba iga paari sisemine asi.
Eriti oluline on teineteisele hingamisruumi jätmine. Ei peaks oma kaaslase külge klammerduma, kahtlustama ja keelama pühendumist millelegi, mida teine väga soovib teha. Naised kipuvad meestele keelama misiganes hobisid ja mehed omakorda ei taha lasta naisi kodust välja suhtlema, huviringidesse jm. Laske oma kaasad võimaluse piires vabaks ja olge ise võimalusel vabad, sest VABADUS on kõige tugevam köis, mis kokku liidab. Igal inimesel, ka abieluinimesel, on ÕIGUS privaatsusele ja otsustamisvabadusele oma elu valikute üle. Abielu on ikkagi vabatahtlik liit, mitte orjus. Iga inimene peab saama elus võimaluse enesearenduseks ja oma annete ja oskuste rakendamiseks. Abielu on õnnelikum, kui me ise oleme õnnelikumad ja laseme kaaslasel ennast tunda õnnelikuna. Inimestel on erinevad huvid ja kalduvused. Hea, kui abielupooltel on need sarnased. Kui on aga erinevad, siis peab andma vabaduse valikuteks. Kui meie kaaslane on õnnelik kalapüügilt või võrkpalli treeningult tulles, siis miks peaksime seda oma armastatud inimesele keelame väitega: ’Aga mina ei saa kuhugi!’ Õnnelik ja rahul abikaasa loob head meeleolu koduses ringis, kingib möödaminnes suudluse või kallistuse või õhtul voodis soovitud läheduse.

Eduka elu saladuseks on oskus teha õnnelikuks teisi ja saada ise seeläbi õnnelikuks. Kui pere-ema loob kodus sooja ja sõbraliku õhkkonna, siis lapsed kasvavad terve psüühikaga enesekindlateks inimesteks. Kui pereisa hindab oma naise panust ja tunnustab seda öeldes häid sõnu või tuues lilli, siis on naine südamest õnnelik. Väga vähe on teinekord vaja, et teha inimene enda kõrval õnnelikuks. Sageli on need just head sõnad. Naised armastavad ju kõrvadega ja mehed silmadega. Kahjuks on keskmine eesti mees väga kidakeelne, tema suust ei pudene naljalt ühtegi head ja armastavat sõna. Kui ta üldse suu lahti teeb, siis ainult kriitikaks. Mõneti on selline hoiak meie rahvuslik omapära. Eestlane on kitsi tunnustama nii ennast, kui ümbritsevaid.

Armsad mehed! Öelge oma naistele häid ja tunnustavaid sõnu sagedamini, kui need teie südames olemas on! Teie mõtlete, et naine peaks isegi teadma, et ta armas on. Võibolla teabki, aga kuulda tahab ta seda ikka ja uuesti. Armsad naised! Tunnustage oma meeste pingutusi, hinnake nende panust pere heaoluks ja saavutusi väljaspool kodu. Püüdke olla positiivsed ja näha kõiges ka helgemat poolt.
See peaks olema ju loomulik, kui inimesed väljendavad oma tundeid, nii rõõmu, kui ka rahulolematust. Kõik tunded peaks välja elama, nii head, kui halvemad. Seejärel võiks keskenduda konstruktiivsele probleemide lahendamisele.
Teise inimese haavamine või ülekohus ei too lahendust. Kriipsuks kokku pigistatud suu ja pahurus on hävitavad teisele inimesele sinu kõrval. Kas on seda vaja? Kas saab head tulemust loota halba tehes? Muidugi mitte! Mis on siis eesmärk?

Ainult armastus, tegelik hoolimine, mõistmine ja toetamine on tulemuslikud paarisuhtes ja ka laiemas plaanis inimestega suheldes. Igaüks peaks endas arendama empaatiavõimet, mis võimaldab enese asetamist teise inimese ’nahka’ ja tunda seda, mida tema tunneb. Saab vaadata asju tema silmadega ja seega ka mõista paremini, miks ta nii või teisiti käitus või tegi mingeid tegusid.
Oma EGO vähendamine ja empaatia suurendamine on võtmesõnad headele ja kestvatele paarisuhetele.
Koos kasvamine ja arenemine lisab tugevust suhtele, on aluseks teineteise mõistmisele. Vabaduse andmine kaaslasele seob teda tugevamini, kui mistahes köidikud ja keelud.
Ei peaks tegema teisele seda, mida endale ei sooviks. Mõelda enne, kui halvad sõnad suust tulevad, sest neid enam kinni ei püüa. Proovida hoida suhe puhas valest ja pettusest. Kui aga on ilmnenud pettused ja varjamine, peaks mõistma, et inimesed on ekslikud ja nõrgad mõneski situatsioonis. Prooviks mõista ja mitte väga suurt tüli üles kütta. Me keegi ei ole inglid, oleme kõik teinud vigu oma elus.

Eelpool oli mitmeid häid üldisi soovitusi, kuid elu ja eriti kooselu on palju rohkem komplitseeritud ja nüansirikkam. Iga paar on omamoodi, erinevad inimesed, erinevad iseloomud, kalduvused soovid ja igatsused. Ei ole ühte ja universaalset retsepti kõigile erisustele. Universaalne on aga inimloomus oma põhilises osas. IGAÜKS MEIST SOOVIB OLLA ARMASTATUD.
Sellest ka väike ülemlaul Armastusele.

Kas siis inimolendite ratsionaalses maailmas pole enam olemaski Armastust, seda salapärast, kõikehaaravat ja võitmatut tunnet, mida isegi Olympose jumalad pidid tunnistama? Küllap ta ikka olemas oli ja on, tema mõjuvõim inimeste ja jumalate üle ei olnud minevikus suurem, kui see on tänapäeval. Millegipärast kiputakse meestekeskses maailmas eitama suure Armastuse Jumalanna kõikjale ulatuvat võimu. Ja kui Jumalanna oma võimutäiust näitabki, siis pigem püütakse see fakt unustada või maha vaikida. Mehed on aegade vältel pidanud armastuse kogemist mittemehelikuks nõrkuse väljenduseks. Kuid eitades naiseliku olemuse müstilist jõudu, on mehed ometi selle võrkudesse langenud nagu küpsed õunad puult...

jätkub...