Abielu ja armastus -2

Ajaloos leidub rohkeid puhtast armastusest sündinud lugusid. Armastuse nimel on tehtud kangelastegusid, alustatud sõdu ja võidetud lahinguid. Armastuse nimel on loodud surematuid kunstiteoseid ja kaunist poeesiat. Armastuse nimel on saavutatud võimatut ja mõnikord ka mindud surma... Armastus on inimliku emotsionaalsuse ülim väljendusvorm, mille jõudu ei saa alahinnata. Armastus ei küsi luba tulekuks, ei hooli ühestki tõkkest ja naerab välja võimu ja rikkuse võltshiilguse. Armastus tuleb ja on juba ette kõik võitnud. Armastus on see osa inimlikkusest, mis on otseselt jumaliku päritoluga, jumalik kingitus inimkonnale, mis teebki inimesest inimese. Kõik see, mis tuleb puhtast loomusest ja jumalikkusest ei ole inimlikul tasandil kontrollitav.

Kõik riiklikud ja usulis-poliitilised konstruktsioonid ühiskonnas on ürgse looduse seisukohalt kunstlikud moodustised. Allasurutud emotsionaalsus ja selle asendamine kunstliku ratsionaalsusega on alati rabe ja katkemisohus olev vägivaldne piirang. Alati võib ehtsate tunnete ja armastus jõud sellest läbi murda ja põhjustada kontrollimatut sündmuste arengut. Seega tuleb ilmsiks fakt, et meestekeskne ühiskond on kunstlik, habras, ajas muutuv ja varjatult naistekeskne. Ei saa mehed naisteta...ei saa! Küllalt on mehelikke otsuseid poliitikas tehtud naiste niiditõmbamise järgi või naiste nimel.

Naiste orjastamine aegade vältel, on olnud vaid tagajärg, mille põhjustas meeste eneste orjastamine naiselike võlude kütke. Enamasti on naiste ülekohtune ja karm kohtlemine meeste poolt tingitud nende võimetusega eneselt tunnistada, kuivõrd nad vajavad naiste tunnustust ja armastust. Mehed alateadlikult maksavad naistele kätte selle eest, et neid armastavad. Armastus on ju üks sõltuvuse vorme. Kuna sellise fakti tunnistamine ei ole maskuliinsele mehele lihtsalt jõukohane, siis püüab ta oma väärikuse ja eneseusalduse taastada domineerimisega.

Lõppude lõpuks taandub ikka kogu inimtegevus inimeste vahelistele lähisuhetele ja isiklikele hoiakutele. Kuna praegune maailm on meestekeskne, aga loodus nõuab ikka oma osa, siis teenivad kõik mehed teadlikult või alateadlikult moolokit nimega IHA. Kui jätta kõrvale inimsuhete erivormid, siis meeste iha on ikka suunatud naistele, nende omamisele ja kindlustamisele enese jaoks, mis meeste mõistes tähendab allutamist.

Õnneks pole kõik mehed ühtmoodi dominantsed ja kõik naised liiga atraktiivsed. Äärmusi välja jättes elavad enamus paare küllalt kvaliteetset pere-elu, suhtlevad sõbralikult, kasvatavad lapsi ja püüavad probleemidega toime tulla. Sellised paarid tunnistavad endid õnnelikeks või vähemalt rahul olevaiks.
Mehel ja naisel tekivad abiellumise järgselt erinevad ja ühised kohustused, paljuski tingituna rahvuslikest traditsioonidest ja geograafilistest eripäradest . Erinevate maade ja rahvaste abieluvormid võivad olla üsna erinevad, kohandudes usunditele ja traditsioonidele. Abielulistes suhetes rahuldatakse inimeste põhivajadused ja luuakse tingimused järglaste üleskasvatamiseks. Selline näeb abielu välja nn. sotsiaalses plaanis.

Vaatamata mono- või polügaamia erinevatele vormidele ja abiellumise rituaalide ning tavade erinevustele jäävad alles inimeste põhivajadused, mis kuigi oluliselt ei erine eri maade, rahvuste ja religioonide piires. Inimene on ikka inimene igal maal ja keskkonnas. Inimlike põhivajaduste rahuldamise vajadus on ja jääb iga inimese elus kõige olulisemaks määravaks jõuks.

Ei hakkaks kõiki põhivajadusi üles lugema, kuid olulisemad neist on kindlasti vajadus turvalisuse järele, soojätkamise vajadus, emotsionaalse läheduse ja armastuse vajadus ning suhtlemise- ja eneseväljenduse vajadus. Eraldi teema on inimeste füüsilise läheduse vajadus, mis võib osutuda eelduseks kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamisele.

Sõltuvalt ajastust, oludest ja inimtüüpidest võib abielu olla kasulik kokkulepe või armastusele rajanev sügavalt emotsionaalne liit. Inimkonna ajalugu on täis näiteid inimeste vahelise siira armastuse ja kohustuse vastuoludest, valudest ja piinadest, mida toovad kaasa väline sund, traditsioonilised ja usulised piirangud inimeste vaba valiku väljendamisel.
Ebademokraatlikes ja rangelt reglementeeritud ühiskondades kujunes abieluline liit tehinguks, mis nii või teisiti pidi garanteerima mingi abiellujate vabast tahtest sõltumatu eesmärgi saavutamise. Siia kuulusid enamus seisuslikke abielusid ja poliitilistel eesmärkidel sõlmitud abielusid. Mida kõrgemast seisusest oli inimene, seda vähem võis ta valida oma partnerit südame järgi. Kuninglikud abielud olid täielikult poliitilised tehingud, mis pidid olema kasulikud mõlemale poolele, hoidma ära sõdu ja looma toimivaid kasulikke liite eri maade vahel. Selge, et sellistes abieludes olijad olid väga harva isiklikult õnnelikud. Oli selge, et abielulise õnne puudumist kompenseeriti rohkete kõrvalsuhetega, mis olid ühiskonnas aktsepteeritud ja üldlevinud. Kusagil ja mingil moel pidi ju inimolend oma emotsionaalseid vajadusi rahuldama!

Rääkides abielust läbi ajaloo, ei saa mööda minna meeste ja naiste sügavast ebavõrdsusest ühiskonnas. Kuni tänase päevani on meeste võimalused ja vabadused olnud oluliselt suuremad naiste omadest. Mehed on kõigil aegadel saanud õigustatult pühenduda vaheldusele ja kõrvalsuhetele. Selle fooni on loonud ühiskondlik suhtumine, mis on läbi aegade olnud meestekeskne ja naisi diskrimineeriv. Naine on meeste maailmas olnud parimal juhul ihalduse objekt, kes tohtis inspireerida oma kaunidusega poeete, kunstnikke ja positsioonikaid mehi. Ilusate naiste võlud olid omaette väärtuseks, millega tehti tehinguid ja mille kasutamist naised ise sageli otsustada ei saanud. Ilus naine oli kas sõjasaak või omandatud võimu ja rikkuse vahendusel. Naise ainsad võimalused ühiskonnas ja meeste maailmas kaasa rääkida olid siis, kui naine oli veel noor ja ilus. Vananev naine jäi reeglina täielikult mängust välja, välja arvatud üksikud erandid eriti tarkade ja väljapaistvate naiste näol.

Abielu on varasemalt olnud ja on ka praegusel ajal sageli kokkulepe, mis on alguse saanud erinevatest ajenditest. Kahjuks või õnneks ei ole abielu alati rajatud armastusele. Küllalt suurele osale inimestest ei ole üldse mõistetav armastuse, kui sellise olemus. Armastus, mis asi see veel on? Võidakse küsida siiralt. Praktilise mõistuse ja loomusega ettevaatlikud inimesed ei raja eluaegseks peetavat diili nii udusele mõistele, nagu armastus. Ikka midagi materiaalset peab olemas olema, millele elu rajada. Nii ka toimitakse oma valikutes. Mehed võivad teadlikult otsida koduseinte vahele supikulbi liigutajat ja laste sünnitajat, kes pole ohtlikult ilus ega tark, on vähenõudlik, kuulekas ja rahumeelne. Selline on keskmise eesti mehe nägemus heast naisest. Selline abielu on aja katsumustele vastupidav ja turvaline. Enamasti on sellises kodus kasvamas mitu tublit last.

Keskmisest tundlikuma ja nõudlikuma natuuriga inimesed otsivad partnerit, kes oleks ka välimuselt kena ja piisavalt intelligentne, kellega saaks ka millestki muust rääkida, peale igapäevase elu. Sellised paarid tavaliselt abielluvad armastusest. On ilus ja tundeküllane algus, palju kauneid emotsioone ja kuum armuelu. Kahjuks, väga kahjuks ei kesta ilusad hingelised suhted kaua, sest argipäev ja perekondlikud piirangud murendavad suhteid järk-järgult. Vaimsed või kunstilised kalduvused, samuti mõni eriline anne vajavad viljelemist ja edasi arendamist. Perekond piirab selliseid võimalusi. Eriti probleemne olukord tekib siis, kui mees ja naine on mõlemad andekad ja ambitsioonikad inimesed.

Perekond, kodu ja lapsed nõuavad oma osa ja mitte väikese osa ajast ja energiast. Eneseteostus jääb paratamatult tahaplaanile. Et pere koos püsida suudaks, peab keegi osapooltest minema eneseohverduse teed. Enamasti on see naine, keda seovad väikeste lastega eriti lähedased suhted. Ohverdustest võrsuvad pinged ja vastuolud, tekivad süüdistused ja tuntakse end ahistatuna. See kõik murendab lähisuhteid. Lähisuhete nõrkus avab tee võõrdumisele ja võimalikule pere lagunemisele, mis põhjustavad väga suuri kannatusi ja üleelamisi kõigile osapooltele. Lahutuse hingehaavad võivad inimest saata kogu tema edasise elu. Kannatavad ka lapsed, kellest võivad kujuneda kompleksidega isiksused, kes omakorda osutuvad probleemseteks oma perede ringis.

Eelpool öeldu ei ole kindel stsenaarium, palju sõltub inimeste iseloomudest, nende tunnete sügavusest ja kompromissivalmidusest. Kõiki probleeme on võimalik lahendada, kui väga tahetakse ja kui leidub piisav motiiv. Abielulistes suhetes on kõige tugevam motiiv armastus ja soov oma lastele normaalne kodu kindlustada.
Paindlikkus võiks olla olulisem märksõna abielus.

Kes armastab, soovib heaolu ka oma armastatule ja soovib ka oma vajadustega arvestamist.
Loogiline, kuid praktikas raskesti teostatav, sest kummagi Egod tõstavad kohe pead . Ikka tundub, et teine saab rohkem ja mina ohverdan rohkem. Elu ei ole lihtne ja inimesed pole kaugeltki ideaalsed. Ka lähisuhetes püütakse vahel profiiti lõigata partneri arvelt. Olgu öeldud, et täielikku võrdsust peres olla ei saa. Loodus on seadnud teatavad rollijaotused paika. Ideaalis peaks mõlemad partnerid saama pere kõrvalt ka oma erialase või muud laadi eneseteostuse viisidele aega leidma. Kuid kas see alati on võimalik? Kindlasti mitte. Siis oleks õigem oma huvid tahaplaanile ja pere huvid esiplaanile seadma. Iga ettevõtmine nõuab teatud ohvreid, see on paratamatus ja sellega peaks arvestama. Igal saavutusel on hind. Elus võivad erinevate saavutuste ajad jaotuda erinevatele eluperioodidele. Kui olla paindlik, siis millestki väga olulisest loobuma ei pea. Tegutsedes targalt ja haarates sarvist probleemidel enne, kui need ilmsiks tulevad, on õige taktika. Tark inimene märkab kujunemisjärgus probleemide algeid õigeaegselt ja alustab nende põhjuste kõrvaldamisega õigeaegselt. Tark inimene on mõistev, empaatiline ja paindlik, ta oskab eristada olulisi asju ebaolulistest. Ta ohverdab mõned vähem olulised asjad oluliste nimel.

Oluline on pere püsimine, armastuse kestmine ja mõlema partneri rahulolu suhtega. Selle nimel võib vaadata mõnele iseloomuveale läbi sõrmede, toetada ja abistada õigel ajal, mõista suu kinni hoida õigel ajal. Välismaailm on täis ahvatlusi. Kui oma kodu on parim paik ja oma kaasa mõistev ja armastav, siis ei ole karta ahvatluste destruktiivset jõudu. Naine on ja jääb koduse õhkkonna kujundajaks. Kui kodu on see koht, kuhu tullakse rõõmuga ja oma naine on see inimene, kes targalt ja armastavalt kujundab kodust elu, kes vajadusel ka lohutab ja pead silitab, siis on pere püsimine tagatud. Iga väärtuse kallal peab vaeva nägema, miski ei ole igavene ja miski ei kuku lihtsalt sülle. Midagi püsivaks muuta ei saa millegi muuga, kui paindlikult muutusi vastu võttes ja kujundades. Kogu maailm on muutuv igal hetkel. Staatilist püsivust ei ole millelgi siin ilmas. Muutustega kaasa minemine ja kohanemine on ainus õige viis teatava püsivuse saavutamiseks.

Kui inimesed väärtustavad pere-elu ja kodu ja tahavad selle kõrval ka erialaliselt heal tasemel olla, siis tuleb lihtsalt palju vaeva näha, kõike korraldada targalt ja läbimõeldult ja aeg-ajalt ohverdada mõnda oma lisaväärtustest, et selle eest tulevikus saada kompensatsiooni kõigi pereliikmete inimliku õnne kujundamise ja suurendamise kaudu. Suur osa meie elu kujunemisel on ikka meie endi teha. Pere-elu on väga tihe kooslus, omavahel tugevasti seotud isikute ring. Peaks mõistma, et suurendades teiste õnne hulka, suureneb ka enda õnn. See on reegel. Kes tahab ainult teistelt võtta ja saada, selle peod jäävad varsti tühjaks. Andja käsi ei kuiva. Teeme head neile, keda armastame, loome neile õnnelikke momente ja seesama õnn hoiab peret koos ja ei lase mehe-naise armastusel surra.

Teine tarkus oleks võime toleriseerida teiste inimeste mõningaid vigu, mis võivad olla selle inimese loomuse osadeks ja mida ta lihtsalt ei saa muuta ka parima tahtmise juures. On mõistlik võtta igat inimest, kui erinevate omaduste kogumit, milles paratamatult leidub ka probleemseid omadusi. Võtame ja armastame inimest koos tema vigadega, ärme nõuame inimeselt seda, mis ei ole tema loomusega kooskõlas. Näiteks oli mul hea sõber, kelle mees teda väga hoidis ja armastas. Tal oli alati tugi ja abi käepärast. Kuid seesama mees ei olnud suuteline ühte naelagi seina lööma või midagi majapidamises parandama. See väike puudus ei seganud nende õnne. Vajadusel kutsuti sõbramees või töömees, kes asja jutti ajas. Sellest näitest oleks paljudel õppida. Pole vaja nõuda inimeselt seda, milleks tal soon ja võime puudub. Laseme tal olla kasulik selles, mis on talle jõukohane. Olla tolerantne ja mõistev on vahel raske, kuid see on ainus tee, mis tagab kooskõlalised suhted pikemaks ajaks. Iga inimese iseloomu tundes saab tark naine ka oma meest palju kujundada. Halvustamine ja teravused vaid süvendavad trotsi aga leebe ja armastav hoiak soodustab kompromissi.

Abielu ja perekond on mitmes mõttes pühadused, millel on ülimalt tähtis roll täita iga inimese elus. Kooselu on probleemne nähtus, kuid see on ainuke võimalus inimesel saada osa täiuslikust inimlikust õnnest. Ihuüksinda ei ole mitte keegi päris õnnelik. Üksikud inimesed jäävad paljuski eluvõõraks ja piiratuks, neil pole võimalust kogeda kõiki tegeliku elu tahke.
Perekonnal lasub väga suur vastutus. Kujuneb välja lapse, kui tulevase kodaniku eetiline ja moraalne olemus, emotsionaalsus ja võime armastada. Igasugusel partnerlusel lasub samuti suur vastutus, sest sellest võib kujuneda taevas või põrgu sulle ja sinu kaaslasele. Me vastutame nende eest kellega oleme seotud ja keda oleme oma mõjule või otsesele võimule allutanud.

Abielu on eneseteostus ja enesesalgamine, armastus ja vastutus, paindlikkus ja tarkus, rõõm ja kurvastus, .....ja veel väga paljut. Abielus olles avastame ennast oma lähedaste abiga, areneme ja täiustume pidevalt, muutume ja kasvame igas mõttes.
Abielu on parim võimalus isiksuse omaduste arendamiseks ja kõrgemale vaimsele arusaamisele jõudmiseks.
Aga see ju ongi inimelu põhiülesanne.

Mõtteid abielust ja armastusest on kirja pannud Sirjelind, vahendanud Valor