Heraklese kolmas tegu - 3

Kaksikute teo õppetunnid
Kogu see lugu kujutab endast õppetundi, mis on esimene nende hulgas, mille kõik püüdlejad peavad omandama. Kuid seda ei saa teha enne, kui on läbitud proovid Jääras ja Sõnnis. Seejärel peab jünger füüsilisel tasandil, aju väljas ja oma rändavas teadvuses registreerima hingega saadud kontakte ja õppima tundma hinge omadusi. Ta ei tohi enam olla nägemustes viibiv müstik; oma saavutustele müstika alal peab ta lisama okultse reaalsusetunnetuse. Selle momendi unustavad püüdlejad tihti ära. Nad puhkavad loorberitel, rahuldatuna püüdlemise faktist ja oma taevase eesmärgi nägemisest. Nad on vaatamata eluraskustele saavutanud seisundi, mida iseloomustab siirus, heasoovlikkus, meeldiv iseloom; nende motiivid on ausad; nad on valmis täitma nõudmisi; nad on rahul sellega, et on saavutanud teatud arenguastme, mis lubab neil edasi minna. Kuid ometi on üks asi, mis neil puudub. Seda võiks nimetada “kohaloleku tehnikaks”. Nad usuvad hinge olemasolusse; täiuslikkuse saavutamise võimalusse; Teesse, mida mööda tuleb astuda. Kuid nad ei ole veel suutnud kanda seda teadmist vaimuvalda, seetõttu ei oska nad oma eesmärki saavutada. Sellepärast tuleb neil nagu Heraklesel alustada viieastmelist otsingut.

Selle otsingu esimene etapp võiks neid julgustada, kui nad toimuvate sündmuste olemust mõistaksid. Just nagu Herakles, kohtavad ka nemad Nereust, kõrgema Mina sümbolit. Jüngri arengu hilisemas järgus saab temast Õpetaja, Meistri sümbol. Iseäranis otsingu varasemates staadiumites on kontaktid kõrgema Minaga nagu välgusähvatused. Hetk, ja juba on see äkiline tõetunnetus kadunud. See on nii mööduv, et algul ei suuda jünger seda isegi tabada. See on nagu vihje, mis pudeneb teadvusse keskendatud tähelepanu seisundis, kui mõte ei rända ja emotsioonide kontroll on ajutiselt maha võetud.
Kui jünger on oma teel edasi jõudnud, ja suutnud luua püsiva kontakti oma hingega, on ta võibolla valmis selleks, et teda juhendaks mõni suurtest Inimrassi Õpetajatest. Siis ilmneb, et see Meister töötab just nagu Nereus. Meister ei ole alati kättesaadav; jünger saab temaga ühenduse üsna juhuslikult. Kui see aga juhtub, ei maksa tal oodata õnnitlusi oma kiire edenemise puhul, samuti ei arutata läbi tema probleeme; isegi juhtnööre edaspidiseks tegevuseks ei anta talle. Meister annab talle mingi vihje ja kaob. Ta teeb mingi ettepaneku, ja see on kõik, mida ta ütleb. Jüngri ülesanne on tegutseda selle vihje alusel võimalikult hästi, samuti võtta vastu ettepanek, kui ta seda õigeks peab.

On heausklikke okultiste, kes viivad meid eksiteele, väites et Tarkuse Meistrid tunnevad meie vastu isiklikku huvi, justkui niigi ülekoormatud Inimkonna Juhtidel poleks midagi paremat teha, kui jagada igaühele nõuandeid, kuidas peaks elama, kuidas lahendama oma probleeme ja kuidas ajada oma asju. Ma tahaksin siin täiesti ametlikult protestida selle vastu, et Suurte Meistrite töö niivõrd tühiseks tehakse. On kaks põhjust, miks Nereus, Meistri kehastus, on nii raskesti tabatav, nii et püüdleja saab temalt vaid mõttesähvatuse või hetke tähelepanu:
Esiteks ei saa iga püüdleja pakkuda isiklikku huvi Meistrile, kuni ta pole oma arengus jõudnud punkti, kus ta on saanud oma hingega niivõrd tiheda kontakti, et temast on saanud maailma magnetiline teenija. Siis ja alles siis tasub Meistril heita talle mõni mõte, jätta mõni vihje. Kui need vihjed kannavad vilja, võib Meister anda ka rohkem, kuid (pange tähele!) ainult seoses tööga, mida jünger teeb seoses maailma teenimisega. Püüdleja jätku meelde, et meistriks saab vaid pika pingutuse tulemusena, et meid õpetatakse meistriteks ja meile antakse liikmeseisus maailma teenijate hulgas üksnes läbi meie endi pingutuste, mis toimuvad hinge kaudu. See hing on Jumala vaimne poeg, kõiketeadja ja kõikvõimas. Sellal kui surematu pool kaksikutest kasvab väelt ja hiilguselt, kuivab tema surematu vend kokku.
Teiseks, püüdlejate füüsilised kehad ei suuda mitte kuidagi välja kannatada nii kõrget vibratsiooni, kui on Suurtel Edasijõudnutel. Inimkeha pudeneks laiali ja aju pingutuks üle, kui üks Meistritest asuks pidevasse kontakti jüngriga, enne kui too polegi veel õppinud tundma Nereust kui oma kõrgema Mina sümbolit. Alles siis, kui oma pingutuste tulemusena hakkame elama hingedena; kui me õpime enesealgatuse korras teenima ning olema vaimse energia kanaliteks, alles siis õpime Nereust lähemalt tundma. Siis on peaaegu vältimatu, et meie teadmine Suurte Juhtide tööst saab nii elavaks ja nii reaalseks, et me loobume oma kangest tahtmisest neid kohata, ja püüame üksnes kergendada koormat, mida nad kannavad.

Herakles kohtas Nereust üsna oma teekonna alguses, kuid Nereus ei jätnud talle erilist muljet, sest ta mõtted olid mujal, seotud oma püüdluste rahuldamisega. Oma otsingute lõpuosas kohtab Herakles Atlast, kes kannab maailma raskust. Heraklesele avaldab Atlase, suure Meistri poolt enda peale võetud vastutus ja koorem niisugust mõju, et ta unustab oma eesmärgi ja oma vajaduse otsida üles kuldõunad, ning soovib võtta Atlase õlgadelt tema koorem enda kanda. Kui kõik püüdlejad kirikus, teosoofilistes ringides, roosiristlaste juures ja paljudes muudes vaimsetes rühmades on õppinud unustama oma isiklikud huvid teenistuse nimel; on jätnud oma vaimse auahnuse, et aidata inimkonda, läbib palju rohkem pühitsetuid teel asuva värava, mis viib pimedusest Valgusse, ebareaalsusest Tõelusse. Kord ütles üks suur Meister: “On olemas inimesi, kellel pole ühtegi välist isekusejoont, kuid kes on tugevalt isekad oma sisemistes vaimsetes püüdlustes.” (Mahatma kirjadest A.P. Sinnett’ile). Teises kohas näitab ta meile ideaali, kus vaimse isekuse juur on läbi lõigatud: “Arvame, et ka kõrgeimad visioone inimkonna heaolust saavad määritud iseksused; kui filantroobi meeles vilksab kasvõi väike omakasu vari…”

Herakles, jünger, oli tundnud kõrgema Mina puudutust, kuid ta ei teadnud küllalt palju, et jääda Nereuse juurde. Ta pöörab hoopis lõunasse, minnes tagasi maailma. Tema elus on olnud kõrghetk, kus ta on ülendanud oma aju teadvuse ja pöördunud oma hinge poole. Kuid see ei kesta kaua. Peagi langeb ta tagasi tavalisse ajuteadvusse ja pöördub uue kogemuse poole. Nüüd on tal vaja maadelda Antaiosega, maoga (või hiiglasega). Ometi on sel korral tegemist mitte niivõrd ihade kui astraalsete lummade maoga. Tegelikult peab ta maadlema omaenda madalama psüühika lummadega. Näib nii, et varajases staadiumis ei pääse nende mõjust ükski püüdleja. Iga õpetaja, kes on töötanud Tee otsijatega, tunneb seda lumma, mis nõnda kergesti pillutab vaimsuse kandidaate. Lumma olemus sõltub püüdleja temperamendist. Mõned neist hälbivad spiritistlike nähtuste valda. Soovides väga näha seda, mis asub teisel pool loori, langevad nad madalama spiritualismi küüsi, veedavad oma aja spiritistlikel seanssidel, kogedes ikka ja jälle neidsamu nähtusi materialiseerumisest, ühenduse võtmisest vaimudega ja ümberkehastumisest. Siinjuures ei pea ma muidugi silmas neid, kellel on tõsised teaduslikud huvid ja kes uurivad sügavalt seda ala, kasutades selleks vastavaid vahendeid. Pigem mõtlen ma spiritistide seda osa, kes vaimustunult külastavad seansse, asjast mitte midagi taibates. Loomulikult erutab selline ala keskmist inimest ja seab ta täielikku sõltuvusse meediumist, kes võib olla samasugune võhik või koguni šarlatan, kuna publikul puudub võimalus kontrollida seda, mida nad näevad või kuulevad.
Madu võib võtta ka mõne tavalisema psüühilise nähtuse vormi. Püüdleja võib näiteks huvituda automaatkirjutamisest, või ta võib hakata istuma ja üritama kuulata “hääli”, ta avastab endal selgeltnägemise või selgeltkuulmise võimed, lisades füüsilise taseme ja omaenda keskkonna segadustele veelgi suurema segaduse psüühilisel tasandil, langedes sellega astraalmaailma lõksudesse ja püünistesse. Ta muutub negativistiks, sest püüab pidevalt näha ja kuulda mittemateriaalseid nähtusi. Kuna inimesed on sama head selgeltnägijad ja –kuuljad kui kassid ja koerad, hakkame ka meie peagi nägema või kuulma. Kui see ei juhtugi tegelikkuses, siis toimub see kindlasti meie loova kujutluse baasil. Püüdleja, kes on hüljanud Nereuse, kohtab oma madu ühel või teisel kujul, ja peab temaga maadlema. Müüt jutustab, et Herakles ei suutnud kaua madu võita; alles siis kui ta tõstis mao kõrgele õhku, sai ta elukast jagu.

Nende sümbolite taga peitub suur tõde. Õhu elementi on vaadeldud kuuluvana Kristuse tasandile, mida teosoofia ja ida filosoofia nimetab buddhi-tasandiks. Astraalne tasand on buddhi-tasandi moonutatud peegeldus. Alles siis, kui toome selle lumma Kristuse hinge selgesse valgusse, suudame eristada tõelist tõde ja saada võitmatuks. Ma pöördun pühalikult kõigi püüdlejate poole ja soovitan loobuda huvist psüühiliste nähtuste vastu; jätta kõrvale mistahes astraaltasandi nähtused, kuni neil areneb välja tugev intuitsioon; kuni nad suudavad mõista oma intuitiivseid impulsse arenenud, süstematiseeritud ja treenitud mõistuse abil.
Samuti kehtib kogu inimkonna kohta Heraklese otsingute järgmine etapp. Herakles langes Busirise küüsi, kes kuulutas, et on suur õpetaja. Herakles oli pikka aega seotud. Tänapäeval on maailm täis õpetajaid, kes, täpselt nagu Busiris, rajavad oma õpetuse kõlavatele lubadustele. Nad teatavad, et on pühitsetud, neil olevat tõe monopol, samuti valdavat nad kindlat arenguteed, mis viib püüdleja vältimatult eesmärgile. Nad rajavad oma populaarsuse lubadustele; nende suhted on tugevalt isiklikku laadi; kasutades ära tõeotsijate siirust ja teadmishimu koguvad nad enda ümber meeste ja naiste rühmi, kes usuvad naiivselt ja siiralt, et kuulevad temalt üksnes tõde, ja selle tulemusena nad seotakse lühemaks või pikemaks ajaks ohvrialtari külge.Tõelist pühitsetut tuntakse tema elu ja tegevuse järgi. Ta teenib kogu inimkonda ja on seetõttu liiga hõivatud, et huvituda inimestest ühekaupa. Ta ei anna mingeid lubadusi, vaid saab kinnitada vaid järgmist: ”Siin on iidsed reeglid; see on tee, mida kõik pühakud ja Tarkuse Meistrid on kõndinud. See on eluviis, millele peate alluma. Kui te püüate, ja kui teil on püsivust ja kannatust, jõuate kindlasti sihile”.Kuid Herakles vabastas end, ja seda teevad kõik tõelised otsijad. Põgenenud psüühilise ja pseudovaimse lumma maailmast, alustas ta teenimist. Algul vabastas ta end Prometheuse sümboli all, kes tähendab inkarneerunud Jumalat, päästes ta piinast, mida talle põhjustasid mineviku raisakotkad. Päikesepõimik, kõht ja maks on ihade maailma väljendajad. Herakles vabastas end ihade raisakotkastest, kes olid teda kaua piinanud. Ta loobus isekusest, ta loobus oma ihade rahuldamisest. Kaksikute märgis elas Herakles läbi kaks karmi õppetundi, ja nüüd oli ta selle tsükli mõttes suhteliselt vabaks saanud. Prometheus, jumalik olend, võis jätkata maailma teenimist ja vabastada Atlas tema koormast.

Pärast ohvritoomist tuleb ka tasu. Heraklesele saabus üllatus pärast Prometheuse ja Atlase vabastamist. Kui Herakles oli loobunud oma otsingutest maailma teenimise nimel, läks Atlas tema eest hesperiidide aeda ja tõi talle sealt kuldõunad. Selle tulemusena kohtus Herakles kolme kauni neitsiga, kes esindasid hinge kolme aspekti.Oma teo algul kohtub ta oma hingega Nereuse kujul. Oma teo lõpul, jagu saanud paljudest lummadest, saab ta oma hingest selge ülevaate, nähes hinge kolme aspekti, millest igaüks vastab ühele jumalikkuse printsiibile.Aegle sümboliseerib elu ilu ja loojuva päikese sulnidust, seega füüsilise tasandi eneseteostust. Ta annab Heraklesele õuna, ise öeldes: “Tee meie juurde käib läbi armastuse tegude”.Erytheia valvab väravat, st hinge, mis on alati avatud Armastuse Tarkuse läbi, Ta annab Heraklesele õuna, millel on kuldne sõna Teenimine.Hesperis, ehatäht, pühitsuse täht, esindab Tahet. Ta ütleb Heraklesele: “Sammu oma Teed”. Keha, hing ja vaim; intelligents, armastus ja tahe, keda isetu püüdleja kohtab ja kellega ta võtab ühendust läbi Teenimise.