teisipäev, 11. november 2008

Heraklese teine tegu - 2


Lugu teise teo kohta
Kreeta kuninga Minose omanduses oli püha sõnn, keda ta hoidis Kreeta saarel. Eurystheus laskis kutsuda Heraklese ja käskis tal sõnn kinni püüa ja tuua see ära mandrile. Herakles ei saanud mingeid juhendeid selle kohta, kuidas seda tööd peaks toimetama. Ta teadis vaid, et sõnn oli püha, et ta oli sündinud merest, ja et teda ootas saatus saada ohvriloomaks kuningas Minose jaoks. Niisiis rändas Herakles Kreeta saarele, kus ta jälitas sõnni üle kogu saare, kuni ta lõpuks sai looma kätte. Edasi räägib muistend, et ta ratsutas sõnnil nagu hobuse seljas, läbi kogu saare ja läbi mere, mis eraldab Kreetat mandrist, kuni ta lõpuks jõudis kükloopide linna. Kükloobid olid kummalised olendid, kel oli vaid üks silm, mis asus keset otsaesist. Neid juhtis kolm väljapaistvat isikut, kelle nimed olid Brontes (“kõu”), Steropes (“välk”) ja Arges (“tuulepööris”). Kui Herakles jõudis sõnni seljas linna väravate juurde, võtsid need kolm kükloopi ta vastu. Nad võtsid püha sõnni enda hoolde. Nõnda lõppes teine tegu.

Valgustumise teema
Sõnn on üks kõige huvitavamaid sodiaagi tähemärke, eriti siis, kui Päike seal asub. See on taevane Fikseeritud Rist, Jüngri Rist. Sellega seoses on huvitav lugeda järgmist tsitaati:
“Taevast nimetatakse müstilise nimega Templiks ja Jumala igaveseks teadvuseks. Tema altariks on päike, mille neli kätt ehk kiirt moodustavad universumi kardinaalse risti neli nurka, mis määravad ära sodiaagi neli fikseeritud märki. Need neli püha loomamärki on nii kosmilised kui vaimsed, esindades nelja elementi, mis sarnanevad inimeste põhimõtetega. Lõvi märk esindab vaimutuld, Sõnn – maad või keha, Veevalaja – õhku või mõistust ja Skorpion esindab vett, mida samastatakse hingega. Lõvi on madalama loomuse jõud; madu, mis võidab siis, kui on suunatud ülespoole. Sõnn sümboliseerib alati loovat jõudu. Veevalaja on inimene, valgusekandja või –tooja. Skorpioni vahetatakse tihti ära Aquilaga, Kotkaga, kes tõuseb koos Skorpioniga. Nad on lähedase sümboose tähendusega. Skorpion on “pimeduse koletis”, kes salvab surnuks, kuid siiski säilitab ja loob uuesti, sümboliseerides mitte üksnes generatsiooni, vaid ka regeneratsiooni. Selles teises funktsioonis esindabki teda Aquila, kotkas, päikeselind, kes on ära võitnud Skorpioni tumeda külje (mis on võimeline madaldama inimest loomast allapoole), millest transformeerituna saab valguse kotkas, kes tõuseb jumalatest kõrgemale.” (E.V. Straiton, Põhjamaa taevalaev, I osa)

Sõnni tähtkujus asub silmapaistev kinnistäht Aldebaran, nn Sõnni silm. See täht on üks põhjustest, miks Sõnni tähtkuju peetakse valgusttoovaks. Vanasti peetigi Aldebarani kõige tähtsamaks taevatäheks. Seepärast on Sõnni tähtkuju alati seostatud valgusega, seega ka Kristusega, kes ütleb “Mina olen maailma valgus.” Valgus, valgustus ja heli on loovate jõudude väljenduseks; need kolm põhiideed on seotud ka Sõnni tähtkujuga. Kui vanas Egiptuses nimetati Sõnni tähtkuju “jumaliku hääle väljendajaks”, siis kristlikku terminoloogiasse võiks selle ümber sõnastada kui “lihaks saanud Sõna.” Kui kõnelda veel veidi sodiaagi mõjutustest, võiks meenutada “härjasilma-laternat”, mida on kasutatud Sõnni pidustustel. Paavsti avaldusi, mida peetakse Jumala sõnaks, nimetatakse mõnikord ka tänapäeval “sõnnideks”.

Võiks küsida, mil viisil muutub Sõnn valgusetoojaks, valgustuse allikaks? Selles märgis on Kuu kõrgendatud, ja Veenus on Sõnni valitseja. Kuud on alati peetud, nii esoteerikute kui iidsete põllumeeste poolt, vormide kujundajaks. Seega on kuu mateeria sümboliks. Kirikukunstis näeme tema seostamist Neitsi Maarjaga.
Sõnnis toimuva teo sisemine mõte ja Sõnni mõju tulemus on mateeria pühitsemine ja selle abil toimuv valgustumine. See, mis praegu takistab seda pühitsemist, hinge võitu; samuti see, mis takistab jumalikku valgust paistmast täie jõuga vormide sees, on mateeria ehk vormi aspekt. Kui mateeria saab kord pühitsetud, puhastatud ja vaimuga täidetud, hakkab valgus paistma vormi tagant, ja siis on Kuu aspekt tõepoolest Sõnnis kõrgendatud. See sünnib Veenuse mõjul, mis on maise ja taevase armastuse sümbol, mis esindab nii vaimset pürgimust kui lihalikku iha. Seega sobib Veenus suurepäraselt valitsema seda märki. Eelkõige on ta armastus – ilu, rütmi ja ühtsuse looja. Sõnn ja lehm sümboliseerivad üheskoos loomist, mistõttu Sõnn ja Veenus on tihedalt seotud. Loeme selle kohta järgmist:
“Selle märgi sümboliks on sõnn või lehm, ja taevakaardile vaadates võib märgata, et just Sõnni õla kohal asub väike tähegrupp, mida nimetatakse Plejaadideks. Egiptuse skulptuuris ja maalikunstis sümboliseerib Plejaade tihti tuvi, kelle tiivad on lahti laotatud just Sõnni ristluu kohal. Teatavasti on tuvi Veenusele pühitsetud lind, ja ta on võibolla Sõnnist endast veel sõnnilikum, sobides hästi selle väikese täheparve sümboliks.” (Walter Sampson. Sodiaak: elu sümbol)

Seksi teema
Viimasest tsitaadist, nagu ka paljudest teistest, on näha, kui tihedalt on Sõnni märk seotud seksi teemaga; nii selle madalamas kui kõrgemas aspektis. Mõnes raamatus on Sõnni nimetatud “paljunemise märgiks”, seda nii maises kui taevases mõttes. Me nägime, et Sõnni märgi jõud seisneb külgetõmbes, kokkuviimises. Sõnnist kiirgab pidevat tõmbejõudu, ta tõmbab külge nii sümboolses kui astronoomilises tähenduses. Me juba rääkisime, et Sõnni tähtkujus asuvad Plejaadid. Nende hulgas on täht Alcyone, mida peetakse meie universumi keskseks päikeseks. Selle päikese ümber tiirleb ka meie Päike koos oma planeetidega. Nõnda saab selgeks tsitaat Iiobi raamatust: “Kas sa suudad siduda Sõelatähtede (Plejaadide) tõrksust või valla päästa Vardatähtede köidikuid (avada Orioni vöö)?” (Iiob 38:31) Plejaadid on hinge sümboliks, mille ümber keerleb eluratas.

Huvitav on ka Sõnnis kohata “kolme printsiipi”, mis töötab pidevalt nii astronoomias kui mütoloogias: 1) Sõnn esindab vormi ja mateeria tõmmet enda poole, 2) Plejaadid esindavad hinge ja kogemuste tohutut ringi 3) Seitsmest Plejaadist on näha vaid kuus. See on vaimu varjutuse sümbol, sest iha tõttu on hing sidunud end kehaga. (NB! Meenuta seitset õde, kes müüdis laulsid Heraklesest!) Mina ja mitte-Mina vahelise suhte teema läbib kogu mütoloogilist kirjandust ja sümboolikat. Siit peaksime leidma võimaluse vaimu ilmutuseks, kuid siin kõlab ka suure illusiooni ja lummuse idee. Vaim või Jumal on “kadunud”, teda varjutab välise vormi külgetõmme ja lummus, mille hing loob iseenese ümber.
Meenutame, et Sõnni vastasmärk on Skorpion. Mõlemas märgis tuleb Heraklesel tugevalt pingutada. Ühes neist maadleb ta seksi probleemidega, teises aga saab üle suurest illusioonist.

Tähtkujude tähendus
Kolm tähtkuju, mis on seotud Sõnni märgiga, on Orion, Eridanus ja Auriga. Need kolm taevapilti esitavad Sõnnis tehtava teo põhijooned. Orioni iidne nimi oli “Kolm Kuningat”, sest Orioni vöös asub kolm heledat tähte. Kolm kuningat esindavad kolme jumalikku aspekti: Tahet, Armastust ja Arukust. Nõnda on Orion Vaimu sümboliks. ”Orion” tähendab sõnasõnaliselt ”valguse läbimurret”.

Terve sodiaagi ulatuses leiame Heraklesele ja Perseusele viitavaid nimesid, nende ”vaimseis prototüüpe”. Perseus oli see, kes tappis Meduusa, suure illusiooni sümboli. Perseuse tähtkuju asub Jääras. Orion, mis tuleb sõnast “valgus”, asub Sõnnis. Herakles ise on võidukalt Skorpioni tähtkujus. Edasi võib mainida Amburit, ratsanilkku-vibukütti, kes ruttab vääramatult oma sihile. Kalades asub aga Kuningas. Mida lähemalt uurime seda taevast pildiraamatut, seda selgemalt mõistame, et tegemist on meie enda jumalikkuse sümboliga, inkarneerunud hinge sümboliga. Samuti jutustab see pildiraamat mateeria puhastumisest ja pühitsemisest, mis sünnib hinge pingutava töö tulemusena.

Teise tähtkujuna nimetasime Eridanust. See on tähejõgi, mis saab alguse Orioni “jalgade” alt, ja tema nimi tähendabki “jõgi” (antiikajal nimetati nii Po jõge Itaalias). See tähtkuju sümboliseerib elujõge, mis kannab hinged inkarnatsiooni. Seal nad õpivad, mida tähendavad sõnad “mida külvad, seda lõikad”, ja seal antakse neile võimalus töötada oma päästmise huvides. Nii nagu Orion sümboliseerib vaimu aspekti, väljendab Eridanus vormi aspekti, mis siin saab inkarnatsiooni mõtte. Kolmas tähtkuju, Auriga, eesti keeles Veomees, on kaarikujuht, mis sümboliseerib tundmatusse kihutavat hinge.

Katsete iseloom
Selle märgi suur õppetund on külgetõmbe seaduse õige mõistmine, samuti mateeria õige kasutamine ja kontroll selle üle. Piltlikult öeldes tõstetakse maa taevasse; sellega saab mateeria oma õige funktsiooni. Selleks on olla väljendusvahendiks ja “harjutusväljakuks” sisemise Kristuse ehk hinge jaoks. Nii katsetatakse püüdlejat kahel moel: esiteks mõõdetakse tema ”loomset loomust” ja motiive, mille puhul see käiku läheb; teiseks proovitakse, kuivõrd ta suudab vastu panna suure illusiooni külgetõmbejõule. Maya ehk suur illusioon ja seks on ühe ja sama jõu kaks erinevat aspekti. Illusioon on külgetõmme, mis avaldub füüsilisel tasandil. Seks avaldub emotsioonide ja iha tasandil.

Jünger ja seks
Jüngriks püüdlejal on seksi küsimus tõsiseks probleemiks. Igasugune mõnulemine ja see, kui üks inimese organismi osa hakkab tema üle valitsema, on absoluutselt väär. Kui mehe kõik mõtted on hõivatud naistest, või vastupidi, kui ta elab vaid selleks, et rahuldada oma loomseid ihasid; kui ta ei ole suuteline vastu panema vastassoo võludele, siis on temast saanud ohver – temaga manipuleerib tema loomuse madalam pool, s.o loom.
Kui aga inimene võtab omaks, et ka tema füüsilisi funktsioone kannab tema jumalik pärimus, mis seisneb selles, et kasutada endale antud varustust rühma heaks, kogu inimkonna hüvanguks, siis saame kõnelda ka uuest motivatsioonist, mis juhib inimese käitumist seksi alal. See tähendab, et kaob promiskuiteet (korrapäratud seksuaalsuhted), millega käivad nuhtlusena kaasas suguhaigused. Laheneb ka liigse lasterohkuse probleem, mis tähendab nii mõnegi majandusprobleemi kergenemist. Seks hakkab teenima eesmärki, milleks ta on loodud – inimsoo jätkamise ja kehade loomise funktsiooni hingede inkarneerumiseks. Siis kaovad maailmast kirg, lõbujanu, eneserahuldamine, suguhaigused ja ülerahvastuse probleemid. Mateeria ei teeni enam prostituudina isekaid kirgi. Sugudevahelisi suhteid juhib arusaamine jumalikust eesmärgist ja mõistlik käitumine.
Nimetame kahte vastandlikku äärmust, mis mõlemad on väärad. Üks neist õpetab orgiastlikku seksi. Seda nimetatakse ”nõiduslikuks seksiks” ja väidetakse, et just seksuaalne orgasm on see hetk, mis annab inimesele kõrgeima vaimse võimaluse. Öeldakse, et suguakti ajal võib inimene heita pilgu Jumala riiki.

Teine äärmus ütleb aga, et abielu ja üleüldse igasugune suguline väljendusviis on jüngri jaoks suur patt. Öeldakse, et inimene ei saa olla puhas vaimses mõttes, kui ta abiellub ja loob perekonna; see olevat hukatuslik. Kuid inimese jaoks ei ole ühtegi teadvuse seisundit ega elutingimusi, kus tal oleks võimatu tegutseda Jumala lapsena. Kui tõesti oleks nii, et inimene ei saa tegutseda jüngrina ja pühitsetuna ning samal ajal (vajaliku enesevalitsemisega) elada normaalset, tasakaalustatud seksuaalelu, siis tuleks tunnistada, et on olemas eluvaldkond, kus Jumal on jõuetu. Ma keeldun sellist asja uskumast. Ei ole olemas ühtegi eluvaldkonda, väljendusviisi ega kohustust; ei ühtki füüsilise keha funktsiooni, kus hing ei saaks olla juhtivaks teguriks, nii et kõik toimub vastavalt jumalikele seadustele. Tihti unustatakse, et paljud suurimad pühakud olid abielus. Ka Buddha oli abielus ja tal oli poeg. Ma arvan, et Buddhal oli juba abiellumise ajal kõrge pühitsus. Mooses, kuningas Taavet ja paljud väljapaistvad pühad isiksused mõlemal poolkeral olid abielus ja neil oli perekond.

Jüngrid kuuluvad kõikidesse rassidesse, neid leidub nii Idas kui Läänes. Seejuures on suhtumine seksi erinevate kultuuride juures üsna erinev. Erinevad nii käitumisreeglid, samuti seksuaalsuhte avalikkus või salajasus. Paljud ajastud ja tsivilisatsioonid on toonud kaasa suhteid, mis olid kord lubatud, kord jälle lubamatud. Mõnel pool valitseb monogaamia, teisal aga polügaamia. Mõne tsivilisatsiooni juures on traditsiooniline juhiroll naisel, mõne teise puhul aga mehel. Läbi ajastute on tegutsenud seksuaalperverdid ja homod, nii ehtsad kui järeleahvijad. Võib arvata, et tänapäeval pole see probleem hullem kui 5000 aastat tagasi. Ainult praegu see kõik avalikustatakse, ja see on tegelikult hea. Seksist on hakatud rääkima, ja kasvav põlvkond küsib juba üsna julgelt: ”Rääkige meile seksist. Mis on õige ja mis vale?” Kuidas saavad nad selgust küsimuses, mida aegade jooksul on ignoreeritud?

Meenutame siinkohal, et Minosel, Kreeta kuningal, püha sõnni omanikul, oli ka labürint, kus see sõnn (Minotauros) elas. Labürint sümboliseerib suurt illusiooni. “Labürint” tähendabki äraeksimist, eksirännakuid. Koht Kreeta saarel, kus asus käikude süsteem, milles elas sõnn, on oluline illusiooni sümbol. Ta oli eraldatud mandrist, aga illusioon ja segadus käivad kaasas eraldumisega, endasse suletusega. Hinge tasandil juhib inimest seevastu rühmateadvus ja üldkehtivad tõed. Heraklese jaoks kehastas sõnn loomset iha ja vormide maailma soove, mis ühtekokku moodustavadki suure illusiooni. Jünger, kes tegutseb üksi nagu Herakles, on eraldatud mandrist, s.o grupist, ning tema ees on illusioonide maailm ja labürint, kuhu ta meid meelitab. Jüngri ülesandeks on oma eraldatud elu jooksul püüda kinni ja saada oma kontrolli alla see ihade sõnn, ning viia ta teise asukohta. Siis tuleb aeg, mil püüdleja saab hakkama sellega, mida suutis Herakles – ratsutada sõnni seljas. Vanades müütides tähendab looma seljas ratsutamine kontrolli saavutamist tema üle. Sõnnist ei saa tapaohvrit, vaid ta ratsastatakse inimese kontrolli all.

Kommentaare ei ole: