Jumalad töötavad taevas 20

Kronose lapsed

Kronosel ei olnud küll nii palju lapsi, kui tema isal Uranosel või pojal Zeusil, kuid austatud jumalaid sigitas siia ilma temagi. Tema lapsed Rheaga olid Hestia, Demeter, Hera, Hades, Poseidon ja Zeus. Ühe imelise nümfiga ühte heites sündis ka poeg Chiron – vana tark ja heasoovlik centaur, kes väärib omaette tutvustamist eraldi loona. Hestiast, Demeterist ja Herast on eelnevates lugudes juttu olnud. Zeusist kõneles eelmine lugu, Jupiteri lugu.

Astroloogia – Saturn

Saturn on astroloogias struktuuri, korra ja ka isa näitaja. Ta annab eesmärgi ning ühiskondlikkuse ja reeglitest kinnipidamise. Samuti on ta seotud ajaga, vanusega, soliidsusega ja karjääriga. Saturni ülesanne on piirangute ja distsipliini loomine. Saturni asend horoskoobis näitab eelkõige piiranguid ja kitsendusi. Ta on seaduste, raamistike ja struktuuride looja. Seejuures on tema seadused karmid, kuid ülimalt õiglased. Saturni põhimõte on – igaüks peab saama seda ja ainult seda, mist ta on ära teeninud. Saturn õpetab hindama tõelisi väärtusi, kuid teeb seda sageli hingeliste ja kehaliste kannatuste kaudu, veeretades inimese eluteele mitmesuguseid raskusi ja takistusi. Kes nende raskuste ees araks lööb ja ausalt endale aru annavad oma vigadest, püüdes ennast tõsiselt parandada, saavad Saturnist endale suure sõbra ja tõhusa abimehe.

Saturni märgipositsioon annab üsna selge pildi inimese ühiskondliku positsiooni ja tunnustatuse saavutamise mooduste kohta. Saturni majapositsioon näitab neid valdkondi, kus inimene kohtab piiranguid ja kitsendusi. See valdkond on tarvis ära õppida ja korda teha, sest inimesel on selles valdkonnas kohustusi, ülesandeid või vastutust kanda. Kui inimene oma rajalt kõrvale kaldub, piiridest väljub, “karistab” Saturn nagu isa – armastusega, kuid karmilt. Saturni õppetunnid on selged ja konkreetsed. Samuti esitab Saturn oma maja valdkondadega seotud küsimustes kõrgendatud nõudmisi enesedistsipliini ja vastutuse osas.

Kui Saturni esitatud väljakutsed ja kohustused on täidetud, saab inimene hakata kasutama kõrgemaid planeete: Uraani, Neptuuni ja Pluutot. Seni töötavad nende asemel vastavalt Saturn, Jupiter ja Marss. Tugeva Saturniga inimesed on kõhnad, kohusetundlikud, tõsised ja sageli liigagi murelikud, ometi sihikindlad ja tugevad – miski ei takista neil jõudmast oma eesmärgile.

Anatoomiliselt tegeleb Saturn luude-liikmetega, skeleti kui tervikstruktuuriga. Samuti hamba pealmise luulise osaga, vaabaga. Saturnlikud haigused seonduvad ainevahetuse aeglustumise, lupjumise või lubja vaegusega organismis. Need kulgevad marsilikest ägedustest, palavikulistest haigusprotsessidest erinevalt – hiilivalt ja krooniliselt.

Jumalad töötavad taevas 19

Saturni lugu

Saturn lõpetab maise (niipalju kui taevakehad ehk nende tõlgitsus üldse saab maine olla) planeetide jada. Taevasse pilku heites on Saturn ka Päikesesüsteemi viimane planeet, mis on palja silmaga Maa pealt nähtav. Uraani, Neptuuni ja Pluuto tarvis on juba vaja vähe peenemat astronoomiateaduses kasutatavat aparatuuri ja ka peenemat astroloogilist tõlgitsust.

Astronoomia Saturn

Niisiis on Saturn Päikesesüsteemi kuues planeet, Jupiteri ja Uraani vahel. Ladinakeeli kutsuvad astronoomid seda planeeti roomapäraselt Saturnus-eks, kuid tuntud on ka kreekapärased nimed Phainon ja Kronos. Kronos on kreeka mütoloogiline vaste Saturnusele, kuid Phainost kui mütoloogilisest tegelasest pole teada suur midagi.

Saturni eiliseks astronoomiliseks omaduseks on tema silmatorkvad ja laiaulatuslikud rõngad. Nagu Jupiter, nõnda on ka Saturn hiidplaneet. Tema keskmine kaugus Päikesest on 9,54 astronoomilist ühikut. Planeedi tiirlemisperiood on 29,46 aastat ning pöörlemisperiood ekvaatoril kümme tundi ja 14 minutit (laiustel kümme tundi ja 46 minutit). Saturni läbimõõt ekvaatoril ulatub 120 000kilomeetrini, lapikus 1:10 (seega Päikesesüsteemi kõige lapikum planeet). Samuti on tema tihedus väiksem kui teistel planeetidel (0,71 g/cm3). Hiidplaneedi mass on 95,1 korda suurem kui Maa oma. Kuna pöörlemistelg on orbiidi tasandi suhtes kaldu 63 kraadi ja 16 minutit, siis on Saturnil aastaajad. Samuti ilmneb Maalt vaadatuna rõnga nähtavuse muutlikus (vahelduvusperioodiks 15 aastat, rõngas on nähtamatu talvepoolaastal.

Saturni siseehitus sarnaneb Jupiteri omaga, gaasiümbris koosenb põhiliselt vesinikust ja metaanist; vähemal määral on ammoniaaki ja teisi gaase. Pilvekihi ülaserva madalaim mõõdetud temperatuur on umbes 94K. Pikksilmaga on jälgitavad ekvaatoriga rööbitised pilvekihi vöödid ja laigud. Need laigud ilmuvad umbkaudu 30 aasta tagant nähtavale (viimati jälgiti neid 1990.aastal). Saturnil on magnetosfäär ja kiirgusvööndid. Saturni rõngad koosnevad planeedi ümber tiirlevatest silikaaditükikestest. Enamasti on need tillukesed, kuid mõne läbimõõt ulatub mõne meetrini. Need tükikesed moodustavad mõnesaja meetri paksuse kihi. Rõngassüsteemi laius on ligikaudu 400 000 km ja selle lähipiir on gaasiümbrisele väga lähedal.

Heledate rõngaste vahelist silmatorkvat tühimikku kutsustakse Cassini jooneks (ka Cassini piluks või lõheks).Planeedil on teada 18 kaaslast: Pan, Atlas, Prometheus, Pandora, Janus, Epimetheus, Mimas, EncalADUS, Tethys, Telesto, Calypso, Dione, Helene, Rhea, Titan, Hyperion, Iapetus ja Phoebe. Mõni neist paikneb rõngassüsteemi sees. Lähimaks kaaslaseks on Pan, kaugeimaks Phoebe ja suurim on Titan.

Mütoloogia-Saturn

Mütoloogiliselt on Saturnus vanarooma põlluharimise jumal, keda samastatakse Kreeka Kronosega. Mütoloogiliselt on vast tuntum jumala kreekapärane pale – halastamatu aeg, jumal, kes kinkis paljudesse maailma erinevatesse keeltesse sõna `kronoloogia`. Seepärast tuleb juttu jumalast Kronose nime all, kuigi enamuses kohtades kõlbaks kirjutada ka Saturnus. Loomulikult ei saa panna nende kahe nimekuju vahele võrdusmärki, nagu ei sünni rooma ja kreeka kultuuri vahele asetada absoluutse samasuse märki. Neil on erinevusi. Kuid sarnasusi siiski rohkem.

Kronos on kreeka mütoloogias titaan, Uranose (Taevas) ja Gaia (Maa) poeg. Tal oli hulgaliselt õdesid-vendi, lausa põlvkondade kaupa – oli ju Uranos kõikide jumalate isa, - kuid Kronost peetakse oma vanemate kõige silmapaistvamaks ja vägevamaks lapseks.

Uranos oli laialt tuntud oma sõjakuse ning kohati halastamatusegi poolest. Kui jumalate erinevate põlvkondade vahel sõjaks läks, pagendas isa Kronos sajakäelised sügavale maa alla. Ema Gaiale ei meeldinud aga põrmugi, et tema poegadega nõnda talitati. Nii õhutas ema noorimat poega Kronost isa Uranosele kätte maksma ning valitsuse järge enda kätte haarama. Kronos hankinudki endale sirbi, lõiganud isal munad maha ja istunud tema asemel kõrgele aujärjele.

Asudes Uranose asemel valitsema, abiellus ta oma õe Rheaga. Kõik paistis kaunis ja õnnelik olema ning inimesed kiitsid Kronose valitsuse kuldaega. Ometi ei saanud see nõnda igavesti kesta. Gaia ennustas pojale, et kord saabub temagi kohtumõistmise tund ning Kronose enda poeg tõukab ta troonilt just nii, nagu tai se oli võimule saanud. Nõnda sattus hirmunud jumal kitsikusse, mis paljastas tema enda julmad jooned. Kui Rheal sündisid lapsed, neelas Kronos nad alla, et vältida ettekuulutuse täideminekut. Rhea pettis Kronost, andes talle noorima poja Zeusi asemel mähkmeisse keeratud kivi allaneelamiseks. Zeusi aga varjati salajases koopas Kreeta saarel. Meheks sirgused aga haaras sellegipoolest valitsejaohjad enda kätte.

Ühe pärimuse järgi lepib Kronos Zeusiga ära ning ta hakkab valitsema küllusesaari (õndsate saart) – seepärast peetakse Kronose valitsusaega õnnelikuks. Kronose valitsemisaeg oli õnneajastu – kuldne ajastu. Hiljem hakati pidama Kronost õndsate asupaiga valitsejaks. Roomlase samastasid ta juba varakult Saturnusega. Kreeka usundis omistati Kronosele vähe tähtsust. Ta oli helde lõikusejumal, kelle tunnuseesemeks peeti sirpi ja kelle auks korraldati lõbusat lõikuspidu kroniat.

Rooma mütoloogias on Saturnus halastamatu aja sümbol. Ta mõõtis julma järjekindlusega aja kulgemist, kusjuures igaüks selle kulgedes muudkui vananes kuniks Saturnus inimesele antud aja lõpetas. Üldiselt oli ta vanarooma jumalana tuntud vägagi ammusest ajast, sest juba ligi 500 aastat enne meie ajaarvamist oli talle temple pühitsetud. Ta oli kuldse ajastu õiglane ja sõbralik valitseja. See ajastu Saturnia regna algas Itaalias, kui Saturn oli Jupiteri eest selle maale põgenenud. Saturnuse temple keldris hoiti rooma riigi aardeid. Muu hulgas ka vaenlastelt sõjatrofeedena saadud väärtuslikumaid relvi ja riigikassat.

Rahvaetümoloogia seostab jumala nimekiju sõnaga “külvama” (sat), mis teeb temast külvijumala. Muinasrooma talupoegade ja viljakussaagi jumala. Tänapäeva teadlaste arvates võis Saturnus olla ka ktooniline surnutejumal (maajumalus). Saturnus õpetas oma alamaile maaviljelust, viinamarjakasvatust ja tsiviliseeritud elukorraldust, nii et kogu maad hakati nimetama Saturnuse maaks. Talle olid roomas pühendatud pidustused - saturnaalid. Neil pidustustel vahetasid isandad ja teenrid oma rolled. Lõbuseti karnevalitüüpi peol. Saturnaalid meenutasid muistset nn kuldset Saturnuse valitsemisaega, kui polnud klasse, eraomandit, ega isanda ja orja vahelisi erinevusi. Kingiti vastastikku küünlaid ja savikujukesi. Saturnaalid olid väga populaarsed, nende tähistamine kestis antiikaja lõpuni. Saturnaalide pühad algasid 17. Detsembril ning kestisd sageli 5-7 päeva.

järgneb...

Jumalad töötavad taevas 18

Kuldvihm

Jupiteri lugu järg.

Zeusil ja Danael oli vaid üks laps – poeg Perseus, kuulus kreeka kangelane, kes tappis gorgo Meduusa, päästis Adnromeda koletise küüsist ning abiellus temaga. Zeusi armulugu tema emaga aga võiks kõlada umbes nii:

Elanud ühel maal, mida siis kutsutud Argoseks kuningas nimega Akrisios. Tal olnud imekaunis tütar, kuid kuningas polnud sellest rõõmu tunda saanud, sest oraakel ennustanud talle, et selle tütre poja käe läbi leiab ta kunagi häbiväärse otsa. Nõnda otsustanud kuningas vangistada tütre vasksete võrede taha sügavale maapõue. Inimese silma eest võib paks maapõu küll neitsi ilu varjata, kuid suurele jumalale Olümpose mäel ei jäänud see siiski märkamata. Kui Zeus näinud kaunist neitsit vaskses kongis, armunud ta kuningatütresse sedamaid.

Kõuekõmistaja moondanud enese kuldseks vihmaks ning sadanud ilusa Danae juurde, pakkudes talle magusat armurõõmu. Kuningatütar saanud kuldsest vihmast käima peale. Kui vana kuningas Akrisios sellest märku saanud, pannud ta tütre koos selle vastsündinud pojaga kasti, naelutanud kasti kinni ning heitnud merre lainete meelevalda. Zeus palunud vennalt, meredevalitsejalt Poseidonilt abi ning vetejumal uhtunud kasti Seriphose saarel randa. Sealne kuningas Polydektes märganud samuti Danae ilu ning ihanud teist enesele naiseks. Danae poeg Perseus aga sirgunud ja võõrasisa hakanud poja peale võõriti vaatama. Lõpuks saatnud Seriphose kuningas Perseuse laia maailma raskeid ülesandeid täitma. Kuid see on juba teine lugu.

Leda ja Luik

Armuvalus Zeusi fantaasia ning leidlikkus ei piirdunud kaugeltki kuldse vihmaga. Järgmiste laste sigitamiseks ja kaunile Ledale lähenemiseks valis ta muud vahendid. Leda oli Aitoolia kuninga Thestiose tütar ning Sparta kuninga Tyndareose abikaasa. Ühel kaunil päeval (või oli see ööl, kes seda enam täpselt mäletab) ilmus armunud Zeus kuninganna juurde imeilusa valge luigena. Nende ühendusest sündis ilus Sparta Helena ja kaksikpojad Kastor ja Polydeukes. Ja siis algavd segadused, õigemini ilmuvad erinevad versioonid. Laste sünd ise tekitab kaksipidist arvamust – ühed allikad peavad tõeks seda, et Leda sünnitas kaks korda loomulikul viisil, esmalt Helena ja siis kaksikud poisid; teised allikad aga viitavad luigemunadele, millest jumalikud lapsed ema Leda hoole all välja koorusid. Seejärel seatakse kahtluse alla poisslaste isadus. Mõned arvavad, et Polydeukes on Zeusi poeg, Kastor aga inimlikku päritolu.

Vendadevahelises tugevas sidemes aga ei kahtle keegi nagu selleski, et nad vähemate merejumalatena seilajaid kaitsevad. Poisse kutsutakse ka dioskuurideks (Zeusi võsukesed). Helena juures aga tõstatakse emaduse küsimus. Need, kes pooldavad loomuliku sünnituse varianti, on ka Leda emaduses kindlad. Teised arvavad aga, et ta sai Zeusilt viljastatud luigemuna ning kasvatas Helenat kui oma tütart. Ledal endal on oma abikaasaga veelgi lapsi, kuid need pole enam kuidagi Zeusiga seotud. Seepärast pole põhjust ka neist siinkohal juttu teha.

Heraklese sünd

Mõnel puhul aga juhtus, et truu abielunaise võrgutamiseks kõlbas kasutada äärmiselt lollikindlat vahendit – ilmuda naisele tema enda ustava abikaasa kujul. Just nõnda talitas Zeus Teeba legendaarse kuninga Amphitryoni naise Alkmenega, et sigitas Herakles. Seegi kord on tegemist kaksikutega, sest peagi pärast jumala viljastavat külaskäiku saabus koju oma mees ning sigitas samuti poja – Heraklese kaksikvenna Iphiklese. Herakles ise oli üks kreeklaste armastatumaid kangelasi, kelle juures hinnati eelkõige inimlikkust, lihtsust ja heatahtlikust. Ka siis, kui ta parimate kavatsustega suuri pahandusi korda saatis.

Aiakose sünd

Zeusi ja Aigina poja saamise loost pole palju teada. Ju tuli jumalal jälle suur armastus peale ja nõnda sündis aiakiidide müütiline esiisa Aiakos. Kuna ta oma elu ajal oli jumalakartlik ning õiglane mees, määrati ta pärast surma allilma kohtunikuks. Teiste allikate järgi oli ta aga Hadese väravavalvur, mis sisuliselt teeb selle sama välja, kuna väravavalvurigi ülesanne oli jälgida, et kõik surnud leiaks õige (väljateenitud) paiga Tartaroses.

Europe lugu

Zeusi armulugu Europega on seevastu tuntum ning igati põnev seiklus. Ja Europle endale küllaltki mugav. Europe oli Siidioni kuninga tütar, armulugu aga umbes säärane:

Kui Zeus ühel varajasel kevadhommikul igavledes alla maa peale vaadanud, tabanud tema terav silm kauni pildi – imeilus tütarlaps jalutanud aias ning mõtisklenud koiduaegse une tähenduse üle. Printsess Europe nimelt näinud unes, kuidas kaks mandrit vaielnud tema saatuse üle. Aasia ütelnud, et tütarlaps peaks temale kui Europe sünnitajale kuuluma, äsja ilmunud, kuid veel nimetu manner Aasia kaisus väitnud, et peajumal ise lubanud printsessi koos nimega temale.

Printsess kutsunud kaasa temaga samal aastal sündinud kõrgest soost tütarlapsed ning nad läinud mereäärde imelisele lilleaasale hommikukastesse hullama. Kui nad tantsinud ja lilli noppinud, märganud seda ka armastusejumalanna Aphrodite, kellel tekkinud kaval plaan: jumalanna saatnud poja, väikese vallatu Eros-poisikese salamisi Zeusi juurde. Vallatu noolepilduja heitnudki ühe oma armunoolest Zeusi pihta ning too armunud sedamaid hullupööra Europesse ära.

Nüüd moondunud Zeus end imekauniks sõnniks kastanpruuni läikiva karvaga hõbesarviliseks jumalikult lõhnavaks loomaks ja laskunud alla aasale hullavate tütarlaste juurde. Siis meelitanud ta Europe teistest tütarlastest eemale, võtnud ta oma laiale turjale ning tõtanud läbi mere minema. Meri avanenud nende ees, imelised merejumalad nereiidid saatnud neid ning vetevalitseja Poseidon isegi olnud kohal.

Nüüd taibanud Europe, et tal pole tegemist mõne tavalise loomaga, vaid jumala enesega. Printsess palunud härdalt, et vägev jumal ei jätaks teda kuhugile üksikule maale maha. Sõnn selgitanud siis, et ta on peajumal Zeus ise ning kannab Europet turjal vaid suurest armastusest tütarlapse vastu. Samuti öelnud imeline loom, et viib tüdruku Kreetale, kus too pidi sünnitama talle “kuulsusrikkaid poegi, kes kord valitsema saavad kõigi inimeste üle ses maailmas.”

Nõnda randunudki armastajad Kreetal ja Aastaajad, Olümpose väravavalvurid, korraldanud neile uhke pulmapeo. Europe poegadest aga saanud tõesti kuulsad mehed, kaks neist – Minos ja Rhadamanthys  - ülendatud nende õigluse lausa kõrgeimaks kohtumõistjaiks surnute üle. Europe järgi aga hakatud nimetama tervet maailmajagu, Euroopat.

Io armulugu Zeusiga on samuti geograafilist alatooni, kuid mitte nii õnnelik kui Europe oma. Mingil seletamatul põhjusel ei tundnud Hera eelmise armuseikluse vastu erilist huvi, Iot aga kiusas see-eest topelt usinusega. Nõnda sündis siia ilma Ephapos.

Zeus armunud imekaunisse printsessi ning saatnud talle igasuguseid unenägusid, mis tütarlapsel meeled segi ajanud. Nõnda sosistanud vägev jumal talle kõrva:

“Oo õnnelikum neidudest,

miks nõnda kaua neitsi oled?

Zeus armunoole südamesse sai.

Sind ihkab ta tuliselt.

Koos sinuga ta tahab armu nautida.”

Siis mähkinud Zeus maaima nõnda paksu udupilve sisse, et ilm läks sootuks pimedaks. Tema armukade naine märganud seda ning saanud kohe aru, et mehel mõni armuseiklus varjamisel. Hera laskunud maale ja hajutanud pilved. Zeus jälle omakorda moondanud Io kauniks lehmakeseks ning teinud näo kui kohanuks õhvakest esmakordselt. See aga ei petnud vihast taevakuningannat ning too nõudis lehma enesele kingiks. Zeus ei võinud keelduda. Nõnda saanud Hera Io lehmana endale.

Nüüd andnud Hera õhvakese Argose hoole alla. Seal olnud loom hästi valvatud, sest Argos maganud nii, et pannud kinni vaid ühe silma – teine jälginud ala-lõpmata ümbrust.

Zeus palunud omakorda abi Hermeselt – kõige nutikamalt jumalate seast. Hermes uinutanud Argose salasilma unele ning tapnud karjuse.

Hera aga korjanud karjuse silmad kokku ning poetanud need paabulinnu saba peale. Siis saatis aga parmu Iot pii-nama. Nõnda põgenenud Io järjest edasi. Koht kus ta esimest korda kiini jooksnud, saanud tema järgi nimeks Joonia meri.

järgneb...

Jumalad töötavad taevas 17

Jupiteri lugu jätkub

Kuna vägeva peajumala Jupiteri lood ja laulud peaasjalikult viljakatest armulugudest pajatavad, siis ei või neid paari-kolme seikluse pealt katki jätta.

Aphrodite sünd

Järjekorras järgmoisena ootab pajatamist armastusejumalanna Aphrodite sünnilugu ja Zeusi tunded Dione vastu. Kui võtta aluseks, et kaunis jumalanna on Zeusi ja Dione tütar, mitte merevahust või Zeusi vanaisa Uranose verepiiskadest sündinud. Kohati peeti Dionet Zeusi abikaasaks, kuid Hera kultus tõrjus ta ajapikku tahaplaanile. Nõnda pole peale Homerose jumalannat eriti keegi maininud ja tema lugu vajanud unustustehämarusse. Hera võit.

Muusade sünd

Zeusil ja titaanitaril Mnemosynel (tõlkes `mälu`) oli üheksa last – üheksa muusast tütart. Kuidas Zeus oma hiidkasvulisele tädile täpselt lähenes või milliseid magusaid sõnu kõrva sosistas, pole täpselt teada, kuid lugulaulud väidavad kindlalt, et titaanitar sünnitanud talle Olümpose lähedal Pierias üheksa võrratut tütart. Muusad kaitsesid kunsti, kirjandust, muusikat ja hilisemal ajal ka teadust, innustades autoreid ning tiivustades nende loomingut. Ehk on mõni sinijuukseline jumalanna praegugi neid ridu seadmas ehk kaunimaks kohendamas. Algselt ei jagatud muusade tööd valdkonniti ja neil polnud omi nimesid. Kuid hilisemal ajal teati neid nõnda: Erato kaitses lüürikat ja erootilist luulet; Euterpe flöödimängu; Kalliope eepikat; Kleio ajalookirjandust ja eepikat; Melpomene tragöödiat; Polyhymnia tantsu ja muusikat; Terpsichore lüürat ja tantsu; Thalaia komöödiat ning Urania astronoomiat (astroloogiat – siis olid need teadusharud veel üheskoos).

Kaksikute Apolloni ja Artemise sünd

Zeusi ja Leto (rooma Latona) lasteks on küllalt tuntud jumalad, kaksikud Apollon (Apollo) ja Artemis (Diana). Omaaegne (hilisem) versioon päikese- ja kuujumalustest. Letogi oli titaanlikku päritolu. Tema vanemateks olid titaanid Koios ja Phoibe.Olulisem kui armulugu, on seekord kaksikute sünnitamine ise. Zeusi naise Hera armukadedus oli kõigile – nii jumalaile, inimestele kui isegi paikadele  - nõnda tuttav, et keegi ei julgenud sünnitama hakkavat Letot oma territooriumile lubada – kõik kartsid Hera viha ja kättemaksu. Ainsana halastas vaese sünnitaja peale ringihulkuv Deelose saar. Titaanitar sünnitas Deelose palmi all kaksikud. Tänutäheks kallima varjamise eest aga kinkis Zeus saarele kindla asupaiga. Leto lapsed kasvasid vapraiks jumalaiks, kes kaitsesid südikalt oma ema nii kättemaksulise Hera kui kõigi teiste jumalate ja inimeste eest, kas või näiteks tülis Niobe ja Titysega.

Persephone sünd

Zeusil ja rahva seas palavasti armastatud iidsel maajumalannal Demeteril (rooma Ceres) oli vaid üks laps, tütar Persephone (rooma Proserpina). Kuidas noorukesel Zeusil õnnestus nõnda auväärne ja temaga võrreldes väga eakas daam ära võrgutada, pole jällegi täpselt teada. Enamasti keskendutakse müütide jutustamisel Persephone enda lool ning tema kahestunud elul all- ja pealmaailmas. Sedagi müüti on varasemates jumalalugudes Demeterist pajatades pisut valgustatud.

Graatsiate sünd

Zeusil ja titaan Okeanose tütrel Eurynomel oli kolm last – õekesed graatsiad. Eurynomet peeti targaks inimeseks (kuigi ta oli titaani tütar, ju siis ema poolt inimese verd kandes polnud talle jumalikku surematust kingitud). Nagu muusad, nõnda ka graatsiad olid siiski jumalannad ning elasid Olümposel, kus vägevad jumalad neist tõsiselt lugu pidasid. Õekeste nimed olid: Aglaia (Sära), Euphrosyne (Rõõmsameelsus) ja Thaleia (Õitseng).

Hermese sünd

Zeusi ja Maia pojast Hermesest (Mercurius) on jumalatelugudes varem põgusalt juttu olnud (Merkuuri lugu), kuid ometi on huvitav, et seegi kord tõmbab Zeusi hiidnaise poole. Maia nimelt oli titaanide sõjas kaotajate leeri jäänud vägeva Atlase tütar. Selle sama Atlase, kelle õlule määras Zeus maakera kandmise. Maia ise aga oli mäginümf, üks seitsmest plejaadist. Zeusi armulugu pole nii tuntud, kui lugu sellest, kuidas ilus poiss Orion (peale kõige muu ka väle kütt) ajas kõiki seitset õde taga, tahtes neid väevõimul kosida.

Zeusil hakanud nüfidest hale ning ta paigutanud nad taevasse. Nõnda tekkinud Plejaadide tähtkuju. Maia õdede nimed on Elektra, Taygete, Alkyone, Merope, Kelaino ja Sterope. Maia polnud ainus kuulsus õdede seas. Teine, Elektra oli Trooja rajaja Dardanose ema. Vägev seltskond mäginümfe seal taevalaotuses öösiti maa peale piilumas!

Dionysose sünd

Zeusil ja Semelel oli vaid üks laps ning seegi pääses ilma hädavaevu. Veinijumal Dionysose sünnilugu on kurvavõitu:

Kord märganud vägev Zeus kaunist teeba printsessi ja armunud aega viitmata temasse kohe ära. Proovinud ta tütarlapsele läheneda ühel ja teisel kujul. Armukade Hera saanud oma mehe plaanidest teada ning ilmunud printsessi ette tema armsa vana ammena ning õpetanud: “Lase kosilasel näidata oma tõelist palet. Enne aga las tõotab Styxi nimel, et täidab kõik sinu soovid!” Printsess võtnud amme nõu kuulda ja kui kosilane jälle ilmunud, keelitanud Semele teist vanduma, et täidab kõik ta soovid.

Mis armuvalus Zeusil muud üle jäänud, kui anda kõige vägevam vanne, mida isegi murda ei saa. Siis aga palunud Semele, et kosilane ilmuks talle oma tõelisel kujul. Vaesekene ei teanud aga, et iga surelik, kes peajumala hiilgust näeb, põleb selle kõrvetavates leekides tuhaks. Polnud Zeusil midagi parata ning ta näidanud oma tõelise olemuse ette. Printsess lahvatanud heledates leekides põlema. Enne, kui kallis tütarlaps tuhaks saanud, varastanud Zeus tema üsast lapse-loote ning õmmelnud selle endale reise sisse vargsi kasvama, et Hera lapsele häda ei ulataks põhjustama.

Kui aeg parajaks saanud, sündinud ilma jumal, ainus pärisjumal, kellel surelikust vanemat on olnud. Zeus saatnud Dionysose, nõnda pannud ta pojale nimeks, Hermesega salajasse paika Nysa nümfide juurde, maailma veetlevamasse orgu, kus tuuled ja vihmad teda kasvatanud. Nõnda sündinud tulest viinamägede vägev jumal, kelle vihm ja viljakas org suureks kasvatasid.

See on huvitav lugu, kuidas nooreaegne jumal (Zeus) satub iidsete maajumalate tekkeloosse ning uus ja vana aeg ühes uute ja vanade arusaamistega loovad omamoodi harmoonilise sümbioosi. Semele kui iidne maajumalus ning Zeus kui tsiviliseeritud patriarhaalse ühiskonna peajumal loovad veinijumala, kes viimasena pääseb Olümposele elama. Ju säärane harmoonia on põhjustatud sellest, et Semele, kelle isa on küll surelik kuningas, emaks on jumalanna, nimega Harmonia.

järgneb...