Kelle kell, selle võim.
Lihtkodanik saab riigi sõltumatust hinnata kehtiva aja põhjal. Seda on kinnitanud ajalugu nii meil kui ka mujal. Kalender ja kell on maksma läinud rohkem kui enamik inimese loodud imesid. Dramaatiliselt on ajaasjad kulgenud ka hääbuva sajandi (20 saj.) Eestis. Üle saja aasta tagasi hakati Eestis kohalikult ajalt Peterburi omale üle minema. Tookord langes see kokku Ida-Euroopa ajaga. Vana kalendri järgi (15.01. uue kalendri järgi) lõppes kohaliku aja kasutamine Tartus 1898. aasta 3. jaanuaril, Tallinnas toimus see peaaegu aasta hiljem, 1. (13.) jaanuaril 1899. aastal.
Uus Gregoriuse kalender hakkas Eestis nagu kogu Venemaalgi kehtima kakskümmend aastat hiljem, 1918. aastal, mil 1. veebruari asemel tuli kohe 14. veebruar. Gregoriuse kalendri järgi oli aasta 1900 lihtaasta ning erinevus Juliuse kalendriga suurenes ühe päeva võrra.
“Tähtjas muutus kohalikus elus võetakse meie linnas täna õhtul ette. Õhtul kell kaheksa, kui kõik asutused oma töö on lõpetanud, pannakse meie linna raekojas ja Jaani kiriku tornikellad Peterburi aja järgi käima. Sellega käivad edaspidi Jurjevi kellad praegusest ajast 14 minutit ette.” (Postimees, 3. jaanuar 1898.)
Esimese maailmasõja ajal võtsid inglased kasutusele suveaja. Suvel on päev pikk. See algab linnainimese jaoks nii võrd vara, et ta magab osa valget aega maha. Õhtul seevastu ollakse kaua üleval ning kulutatakse energiat valgustamiseks. Kella edasilükkamisega suvel tõustakse Päikese suhtes varem ning minnakse paratamatult ka varem magama. Energia kokkuhoid näis olevat küllaltki suur. Inimese heaolu ei maksnud sõjaajal aga midagi.
Alates 1916. aastast võtsid suveaja kasutusele Saksamaa ja Austria-Ungari keisririik. 1917. aastal kehtesatas suveaja koos Venemaaga ka Eesti. Aasta hiljem pani suveaja siin aga kehtima Saksa okupatsioonivõim. Eesti vabariik oskas inimeste heaolu paremini hinnata ning kuni uute okupatsioonideni meil ajaga rohkem ei mängitud.
Venemaal ja enamikus lääneriikides aga suveaja kasutamise jätkus. Kommunistid pruukisid isegi topelt suveaega, mil kell koguni kaks tundi ette lükatakse. Sama eksperimenti üritasid Saksa võimud Teise maailmasõja ajal korrata, kuid see ei läinud läbi.
1930. aastal taibati N.Liidus, et talveaja kasutamine ei tasu üleminekuvaeva ja kehtestatigi dekreediaeg – sisuliselt aasta läbi kehtiv suveaeg. Nõukogude võim seadustas Eestis Moskva dekreediaja 5. augustil 1940 – päev enne “ühinemist” lõpliku vormistamist. Sakslaste tulekuga taastati meil Ida-Euroopa aeg. Selle kokkulangemine Kesk-Euroopa suveajaga põhjustas esemeses saksaaegses Postimehes (13. juuli 1941) järgmise artikli:
“Kesk-Euroopa kellaaeg hakkab kehtima 13. juulil. Iseseisvas Eestis teatavasti kehtis meil loomulikule kellaajale kõige enam vastavana Kesk.Euroopa kellaaeg. Kui enamlased möödunud suvel vallutasid meie riigi nad viisid ka meie kellaaja Moskva ehk Ida-Euroopa kellaajale lükates kella tund aega edasi. Nüüdsest peale, kus jälle eestlane ise otsustab omi asju, valitseb meil jälle Kesk-Euroopa kellaaeg. Seega kõigil kodanikel tuleb tänasest peale kella osut lükata tund aega tagasi.”
Segadus nimetustes aitas Eestlasi vaid pisut enam kui aasta. Juba 2. novembril 1942 pani Saksa võim ka tegelikult maksma Kesk-Euroopa aja. Sakslased tarvitasid kahel järgmisel suvel Eestis suveaega, mis kehtis sellalgi, kui Punaarmee taaskehtestas Moskva dekreediaja.
1981. aastal, ku “murdmatu liidu” majandus hakkas kiiremini alla käima, leiutati Moskvas taas suveaeg. Põhjenduseks toodi muu hulgas ka lääneriikide kogemused. Ei tehtud märkamagi, et dekreediajale lisatud suveaeg tähendab tegelikult topelt suveaega. Esialgu teostati ajanihe 1. aprilli ja 1. oktoobri keskööl. Suveajale üleminekureegleid ühtlustati Euroopaga 1984. aastal. Alates 1985. aastast kehtestati suveaeg märtsikuu viimasel pühapäeval 2.00 ühe tunni lisamisega ning lõpetati septembrikuu viimasel pühapäeval kell 3.00, viies kellad ühe tunni võrra tagasi.
1989. aasta kevadel sai Eesti kellaosuteid rahule jättes tagasi oma Ida-Euroopa aja, seekord koos suveajaga. Euroopa Uniooni eeskujul pikendati sügisel 1996 suveaega kuu võrra. Otsused suvaaja kohta tehti tihti viimasel hetkel. Näiteks alles 1996. aasta septembris selgus, et suveaeg kesatab kuu kauem. Möödunud sügisel (1997), talveaja kehtestamise eel, pilgati ETV põhiuudiste saates Läti Vabariiki, kes “ainsana riigina Euroopas 1996. aastal lõpetas suveaja septembri lõpus”. Jäeti mainimata, et lätlased lihtsalt ei karanud sarnaselt eestlastega välkkiirelt Euroopa Uniooniga kaasa.
järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar