kolmapäev, 27. juuli 2011

Heraklese viies tegu 4

Eha muljed Michaeli selgitustest.


Herakles õpetas Atlantise ajal, aga õpetus püsib, sest Herakles elab meist igaühes ja nõuab, et puhastumiseks/arenemiseks teeksime samasuguseid tegusid. Igal kuul avaneb võimalus uuesti ja igal aastal kordub see võimaluste ring – võitlus olemasolu eest. Iga inimene on sõdur, vaimne sõdur. Ta algus on taevas ja teod maa peal.


Astroloogiat peame õppima selleks, et mõista energiate olemust ja nende ülesehitust. Astroloogia, müüdid ja Kiired on omavahel seotud.
Ei saa võidelda Suure Maailmaga, see on patt, ainus ja tõeline patt, mis ühendab inimest Musta Looziga. Maailm määrab me kulgemise ja astroloogia aitab meil sellesse paremini sobituda. Alguses on tähemärke 12, aga siis kui individualiseerumine on Lõvis võidetud saab jõuline Lõvi Veemehes ühineda vaimse rühmatööga. Nii ühinevad kõik vastandmärgid üheks ja märke jääb 6. Lõvi otsib vabadust ka Skorpionis, aga Lõvi märgis on end lihtsam distsiplineerida kui teistes märkides.


Müüdis on 2 koopasuud, need on kõrvad. Sule need ja pääsed sisse ning siis võid kasutada küüsi, et iseennast kinni püüda. Tõeline Lõvi on tundlik.
Iga teo alguses läbib Herakles värava. Värava läbimine avab inimese hinge vastuvõtlikkusele. Igal õpilasel on probleemid oma meele valitsemisega. Inimene, kellel pole probleeme, ei ole veel teele astunud.


Suuremas plaanis on puhkus müütide vahel puhkus kahe inkarnatsiooni vahel. Ikka ja jälle tuleme maa peale, et saada inimeseks – hinge järgijaks inimeseks.
Vulkan lööb läikima Marsi kilbi – inimene vajab säravat aurat, mis kaitseb astraalmaailmas ja annab inimesele tähelepanu ning kirkuse. Mõttenooled kastetakse mürgi sisse, et need tapaksid, aga madal loomus on tugev, seda pole lihtne võita. Madal loomus koosneb inimese hirmudest, himudest ja isiklikest soovidest.


Herakles eelistab koostööd enda valmistatud nuiaga – intuitsiooniga, sisemise õpetajaga. Tõeline intuitsioon asub inimese südames – see on Neptun buddhi tasandil. Herakles avas oma südame Kaksikutes, siis kui alustas teenimisega. Iga Lõvi soovib ise õppida, temagi on südame märk.


Hambuni relvastus, mida jumalad Heraklesele kinkisid on Kiir/Ray 1- jumalik Tahe. Herakles oli valmis kõigeks, aga ta ei teadnud, et ülesandeks on madalama intuitsiooni tapmine. Hädahüüd, mida ta kuuleb kõneleb sisehäälest ehk energiasüsteemist, mis hüüab abi. Sellises olukorras kannatavad kõik ümbritsevad inimesed nagu Nemea elanikudki.


Kõigil on häid omadusi, aga kui isiksus takistab, siis ollakse enesekeskne ega kuulda teisi. Ka prantsuse kuningas LouisXIX oli oma energiasüsteemi ohver = 666. Vaistlikult haaravad sellised inimesed kõik paremad palad endale.

Õpetaja küsib: „Mida teed?“ = töö on vabatahtlik. Sellises töös on vaja kuulvaid kõrvu, aitavaid käsi, vaikivat keelt, alandlikku südant, kuldset häält ja nobedaid jalgu. Herakles jätab kõrvale kõrgema teadvuse relvad ja võtab eneseusalduse – nuia. Jumala pojana võidab ta alati. Ka meie oleme 1/2+1/2 (jumala poeg ja inimese poeg).


Herakles otsib saaki, madalamat lõvi ja avastab, et see on peidus. Vilets isiksus/persoon ei väljenda end. Sageli sünnitakse Lõvis, et õppida end väljendama. Alul on kõik õnnelikud, et Herakles tuli, aga siis algavad kõhklused. Millised osad minus ei usu? Kardavad? Põiklevad? Külvavad hirmu?


Tõelised Lõvid omavad mantrat: „Tahta, teada, usaldada!“ Nad lasevad Hingel ennast juhtida. Jäär ja Lõvi on valitsejad, aga Kaaludes õpitakse vaikust kuulama, ei vastata sosinale ega mürale.
Kus on sinu lõvi? Ära looda teistele. Vaid sina tead, kus on probleem.
Herakles on ebakindel kui samastub oma isiksusega, vaid Hingega samastudes suudetakse võita. Kuna lõvi on liiga ligidal, siis ta ei näe lõvi – lähedalolevaid probeeme ei nähta!


Lõvi karjub s.o. hirmuhalvatus. Noored puud värisevad – äsjaõpitu väriseb. Algab võitlus. Nool ja vibu on mõttejõud, millega soovitakse tappa. Nooled kukuvad maha – persona/isiksus on paljude eludega ehitatud ja see on tugev, seda on võimatu võita mõttejõuga. Siin on Lõvi ja Ambuti vaheline võitlus, sest Ambur on inimese kõrgem loomus. Kuna mõtted ei aita, siis tormab Herakles lõvi kallale kogu oma jõuga. Lõvi ehmub, ta pole kunagi näinud Kõrgemat Ise. Nähes vastase tugevust põgeneb kaval isiksus rägastikku mäe jalamil. (Mägi on pühitsuse sümbol). Pühas piirkonnas lähevad uhked persooni peitu, väites, et nendel pole madalamat ego – mina olen vaba. See on psühholoogiline lähenemine, inimene eitab oma varju olemasolu. Vaid pimedusega löödud inimesel ei ole probeeme. Koopast kostab kisa – negatiivsus on kuuldav, alles siis näed ja lõpuks puudutad. Koobas tähendab nii vaimse pühitsuse paika kui ka oma teadvuse tumedaid piirkondi, pimedust.


Selgub, et koopal on teine väljapääs ja lõvi jahib Heraklest selja tagant. Isiksus teeb kõik, et olla see, kes ta on. Lõvil on palju Kiir/Ray 5 meelt, taiplikkust. Pole võimalik tappa lõvi, keda ei leita. Herakles kogub koopas oleva risu, oma mõtted nii, et madalam ego ei saaks põgeneda = keelab oma mõtetega tal põgenemise. Isiksus leiab alati endale vabandusi ja põhjendusi – see ongi põgenemine. See on kui male mängimine, mis lõpeb alles siis kui kuningas on nurka surutud ja tule all. Ja selle isiksuse kägistab (kurguchakra puhastamine) Herakles oma kätega. Kurguchakra on isiksuse valed mõttevormid, glamuuri ja illusioonidesse sukeldumine. See on valelik kõne, millega ehitatakse iseendale vanglat. Mida tugevam vangla, seda raskem on seda lammutada.


Hüdra omadused – viha ja hirm hakkavad nõrgenema.
Johannes Ristija võttis Kaksikutes teise pühitsuse kui ta ütles, et Kristus kasvab ja tema kahaneb.


Võitlus lõviga on võitlus oma südames ja seda tuleb pidada oma kätega = oma tegudega.
Herakles nülib lõvi – ta on võitnud isiksuse ja võib vana kulunud lõvinaha(ta on ka varem personat võitnud) asendada uuega. Nüüd tuleb võimalus hingele, sest inimene on äratanud oma hinge. Aga kusagil tulevikus ootab teda võitlus Ükssarvega.


Kas oled teadlik oma isiksuse trikkidest? Kas on sul plaani, kuidas suruda lõvi nurka? Võ i oled kindel, et sina oled lõvi võitnud?!?
Vaid meditatsioonides kõneleb hing kuidas sellist võitlust pidada.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Heraklese viies tegu 3

Viienda teo õppetund


Kaks mõtet, mis pärinevad Piiblist, võtavad kokku viienda teo õppetunni.
Peetruse esimesest kirjast: “Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides, keda neelata.” (1Pt 5:8)


Ilmutusraamatust: “Vaata, lõukoer Juuda suguharust, Taaveti juur, on võitnud nii, et tema võib avada raamatu ja lahti võtta selle seitse pitserit.” (Ilm 5:5)
Herakles, püüdleja, hing, esindas lõvi; vürsti, kuningat, valitsejat. Seda sümboliseeris lõvinahk, mida ta kandis. Nemea lõvi aga esindab domineerivat isiksust, sest püüdleja individuaalsus on alati väga arenenud.


Kui püüdlejas on segunenud madalama isiksuse kolm aspekti, võib ta mõnikord tunduda üsna tüütu ja kiusliku tüübina. Tema mõistus on omal kohal. Kui ta ei kontrolli oma emotsioone, on nad segatud tema mõistuse reaktsioonidega. Nii võib ta olla väga isekas, ennast täis ja enesega rahulolev. Mõnikord on see isiksus lausa nuhtluseks selles perekonnas, grupis või ühingus, kuhu ta kuulub. Seepärast peab püüdleja, Juuda lõvi, hävitama oma isiksuse lõvi.


Alles ta eraldus hallist massist, arendades välja oma isiksuse, ja juba ta peab oma loomingu hävitama. Ta peab jääma kaitsetuks, sest tal tuleb loobuda sellest, millele ta siiani toetus – isekusest, enesekaitse instinktist. See peab andma teed isetusele, mis on oma huvide allutamine üldsusele.


Seetõttu sümboliseerib Nemea lõvi tugevat isiksust, kes tormab ringi ja rikub inimeste rahu. Mida peame õppima sellest, et Herakles jälitas lõvi kuni koopani, millel oli kaks avaust? Miks pidi ta sulgema ühe sissepääsu ja sisenema teise kaudu? Ja missugune vaimne kogemus peitub traditsiooni taga, et ta tappis lõvi paljaste kätega?


Paljud neist vanadest legendidest on varjanud oma tõelist tähendust tuhandeid aastaid. Alles meie aeg ja meie sugupõlv võib hakata mõistma nende lugude tegelikku esoteerilist mõtet. Sellel ajastul, mil me elame, toimub seniolematu inimrasside avanemine. Päikesejumalate eneseteostus on toimunud alati, ja Heraklese viiendat tegu on korratud ikka ja jälle. Igast rahvast on võrsunud püüdlejaid, kes jälitavad oma isiksuse lõvi kuni koopani, ja seal on nad saanud temast jagu. Kuid võrrelduna rahvamasside müriaadidega on nende arv olnud tühine. Nüüd on aga maailm täidetud püüdlejatega.


Kõikide rahvaste tulevased sugupõlved annavad tuhandeid püüdlejaid. Juba on meil mitukümmend tuhat Tee otsijat. Inimesed on praegu väga isikupärased, maailm on täis isiksusi. On tulnud aeg, mil Juuda suguharu Lõvi peab jagu saama oma isiksuse lõvist. Meie pole enam üksi oma võitluses, nagu oli Herakles. Me moodustame suure päikesejumalate rühma, kes püüab hakkama saada pühitsuse-eelsete katsetega, et avaneksid meie hinge kõik võimalused.


Me peame ronima Kaljukitses mäe tippu. Kui me nüüd siseneme Veevalaja ajastusse, alustavad meie rassi püüdlejad õppetundi teenimisest ja Universumi teadvusest. Kui umbes kahe tuhande aasta pärast algab Kaljukitse ajastu, toimub tohutu suur pühitsetute kogunemine. Sajad ja sajad pühitsetud soovivad tõusta pühitsuse mäele ja muutumise mäele. Vahepealsel ajal on sisenetud lõvikoopasse ja isiksuse lõvi on võidetud.


Kui vaatleme maailma tähtsamaid raamatuid, siis näeme, et kõige otsustavamad sündmused on toimunud kahes paigas: kas koopas või mäel. Kristus sündis koopas; koopas on võimalik kuulda ka Jumala häält; kristusteadvus sünnib südame koopas. Kuid pärast koopakogemusi tuleb ronida muutumise mäele; sellele järgneb ristilöömise mägi, kuni viimaks jõuame taevaminemise mäe otsa.


Tahaksin kirjeldada koobast, kuhu Heraklesel tuli siseneda. See kirjeldus on üsna tehniline, et mitte öelda teaduslik. Me kuulume aaria rassi, ja see rass rõhutab vaimset arengut. Inimeste teadvus on kõikjal suunatud nende emotsionaalsest loomusest väljapoole, st päikesepõimikust mentaalkehasse, mis asub peas. Meie peas on üks tilluke koobas, imepeen struktuur, mis sisaldab ja kaitseb meie keha üht tähtsamat nääret. Selle näärme nimi on ajuripats ehk hüpofüüs. Kui see nääre töötab õigesti ja täie võimsusega, on meil tegemist täiusliku ja aktiivse isiksusega, kes suudab end valitseda, ja kellel on küllaldane mentaalne aktiivsus ja vastupidavus.


Ajuripats koosneb kahest osast. Tema eesmises sagaras peituvad analüüsiva mõistuse, st intelligentsi eeldused. Teises, tagumises sagaras, asuvad eeldused emotsionaalseks tegevuseks, kujutlusvõimeks. Samuti öeldakse, et see nääre kontrollib teiste näärmete tööd ja reguleerib keha kasvu, olles seega elutähtis. On väga huvitav, et Berman defineerib intelligentsi kui “mõistuse võimet kontrollida oma ümbrust kontseptsioonide ja abstraktsete ideede abil.” Häired ajuripatsi funktsioneerimises toovad kaasa nii emotsionaalse kui vaimse puudulikkuse. Neid vaateid jagavad paljud endokrinoloogid ja psühholoogid. [Alice A. Bailey, Hing ja selle mehhanism.]


Just sellesse koopasse on isiksus või individuaalsus teinud endale pesa, ja just siin peab päikesejumal Herakles ta ära võitma.
Egiptlased, aga eriti hindud on juba sajandeid tundnud tšakraid ehk eeterkeha jõukeskuseid. Sisenõristussüsteemi avastamisel selgus, et just samades kohtades asuvad inimestel füüsilised näärmed. Üks neist näärmetest, ajuripats, sümboliseerib oma kahe sagaraga koobast, millel oli kaks avaust. Herakles pidi ühe neist sulgema, enne kui ta suutis kontrollida oma isiksust oma kõrgema mõistuse abil.


Alles siis, kui ta oli sulgenud isiksuse emotsioonide avause (tagumise sagara), kui ta oli visanud ära isegi oma ustava nuia, st kui ta oli sümboolselt keeldunud jätkamast isekat elu, sai ta siseneda koopasse mõistuse sagara kaudu ja alistada seal asuva isiksuse lõvi. Kõik need analoogiad on täpsed nii väikeses kui suures, ja nad annavad vapustavalt tunnistust jumaliku Plaani täiuslikkusest. Nagu ülal, nõnda ka all. Bioloogiliste ja vaimsete tõdede hämmastav ühtelangevus.


järgneb...

teisipäev, 12. juuli 2011

Heraklese viies tegu 2

Müüdi sündmustik
Pärast suhteliselt lihtsat ülesannet Vähi märgis, mis pealegi ei kujutanud endast erilist ohtu, seab Eurystheus Heraklese vajaduse ette tappa Nemease lõvi, kes laastas maad. Lõvi oli pikka aega olnud rahva nuhtluseks, mille vastu nad ei saanud midagi teha. Herakles leidis, et ainus viis oma eesmärgi saavutamiseks oli lõvi jälitamine üha kitsenevates ringides, kuni lõvi on sunnitud varju otsima koopas. Seda Herakles tegigi, sundides lõvi minema oma koopasse.


Saanud selle ettevalmistusega hakkama, tegi Herakles ebameeldiva avastuse, et koopal oli kaks sissepääsu. Kui lõvi oli sisse aetud ühe avause kaudu, põgenes ta läbi teise väljapääsu. Ja ei jäänudki üle muud, kui katkestada lõvijaht, et sulgeda üks koopa sissepääsudest. Nii Herakles ka toimis. Seejärel sundis ta lõvi minema allesjäänud sissepääsu kaudu koopasse. Ta jättis maha kõik relvad, isegi omatehtud nuia, sisenes koopasse ja kägistas lõvi kahe palja käega. Pimedas koopasügavuses toimus Heraklese ja lõvi võitlus elu ja surma peale.


Sündmuspaik
Lõvi märk moodustab ühe haru kindlate märkide ristis, kuhu alati lüüakse risti Kosmiline Kristus ja isiklik Kristus. Võibolla selgub sõna "risti lööma" tähendus paremini, kui asendada ta sõnaga "ohverdama", sest kristusteadvuse avaldumisel vormi kujul tundub, et ta toob justkui ükshaaval ohvriks oma jumaliku loomuse erinevad aspektid.


Sõnnis, loomisjõu sümbolis, mis avaldub iha kaudu, näeme, kuidas jumaliku loomisjõu madalam vorm, seksuaaltung, muudetakse selle aspekti kõrgemaks vormiks, ehk justkui ohverdatakse oma kõrgemale vormile. See peab tõusma taevasse.


Lõvis näeme, kuidas kosmiline mõistus tegutseb inimeses madalama arutleva mõistusena. Ka see madalam aspekt tuleb ohverdada, et inimese väike mõistus alluks Universumi mõistusele.
Skorpionist, mis moodustab kindlate märkide risti kolmanda haru, leiame kosmilise armastuse või kosmilise külgetõmbe. Seal võime näha selle madalamat aspekti, mida nimetatakse suureks Illusiooniks. Skorpionis on püüdleja ristil, kuna ta ohverdab illusiooni tõelisusele.


Veevalajas valgustab Universumi teadlikkuse valgus inimest, mille tulemusena inimene ohverdab enda isiksuse ja sulab ühte Universumi tervikuga.
Tõeline ristilöömine tähendab peegelduse ohverdamist reaalsuse eest, madalama aspekti ohverdamist kõrgema aspekti heaks, isikliku ohverdamist suure kogusumma eest. Just seda näitas meile Kristus äärmiselt kujukalt. Just sellega sai ta meie jaoks Loojaks. Ta tegutses valgustatud mõistuse juhtimisel, ta kehastas jumalikku armastust, ta nimetas end ise Maailma Valguseks. Sellepärast seisis ka Herakles probleemi ees, milleks oli märgi probleem – madalama mina ohverdamine, et võita tõelise Mina tunnetus.


Kunagi koosnes sodiaak vaid kümnest tähtkujust. Sel ajal olid Lõvi ja Neitsi koos üks ja sama sümbol. Võibolla on sellega seotud ka sfinksi saladus. Sfinks kujutab endast naise peaga lõvi, st ta näitab kuningliku sümboli suhet mateeriasse ehk ema aspekti. Siin on ühendatud kaks poolt: mees- ja naissugu, positiivne ja negatiivne.


Selles tähtkujus asub väga hele täht, üks tähistaeva neljast kuninglikust tähest. Selle tähe nimi on Regulus, st Valitseja või Seaduseandja. Tema mõte seisneb selles, et inimene saab olla seaduseks iseendale, sest temas asub kuningas või valitseja. Nimetatud tähtkujus peitub ka üks ergas tähegrupp, mida nimetatakse Sirbiks. Iidsetel aegadel käsitlesid pühitsetud kõiki tähtkujusid teatud jõudude kehastustena, mis sümboliseerisid tohutut draamat, millest isegi nemad ei saanud täielikku ülevaadet. Nende meelest esindas see tähtkuju kolme olulist mõtet:


1.inimene on valitseja, kuningas, inkarneerunud Jumal, Jumala lihane poeg
2.inimest valitseb seadus: loodusseadus, mille inimene on ise endale valmistanud ja vaimne seadus, millele ta võib alistuda
3.inimese ülesandeks on võtta sirp ja lõigata välja või lõigata maha see, mis takistab vaimse seaduse täitmist, seega ka hinge arengut.

Lõvi tähtkujus on 94 tähte, neist kaks on esimese suurusjärgu tähed. Lõvi tähtkuju nimetati vanas Egiptuses “väljavalajaks”, sest sel ajal on Niiluse veetase kõige kõrgem. Sellel nimel on huvitav esoteeriline tähendus, sest vastavalt Ajatu Tarkuse õpetusele tekkis inimene niisuguse sündmuse ajal, mida kutsutakse “kolmandaks väljavalamiseks”. Seda mõistet kasutatakse suure hulga hingede voolamise kohta loomade kehadesse, mille tõttu tekkis inimkond, mis koosnes üksikutest indiviididest. Väljavalamise teine tähendus on individualiseerimine, muutumine indiviidiks, kellel on eneseteadvus, mis seostub Lõvi märgi tähtsa mõttega.


Selle märgi 95 tähel on numeroloogiline tähendus, sest see on 9 x 10 + 5. Üheksa on pühitsemise number, kümme on inimese täiuslikkuse number, viis on aga inimese number. Seega peitub selles tähekogus inimese lugu, nii isiksuse kui pühitsetuna, koos tema ülima vaimse saavutusega.


Kolm sümboolset tähtkuju
Lõvi tähtkujuga on seotud üks tohutu suur tähtkuju, mille nimi on Hydra või Madu. Siit leiame ka tähtkujud nimega Crater (karikas) ja Corvus (ronk). Need kolm tähtkuju esindavad pühitsemisele püüdleva inimese otsinguid. Nendes peituvad selged juhised tegutsemiseks. Kui Lõvi, kuningas, alustab oma tööd, mõistab ta, et tal tuleb juua kannatuse ja kibeda kogemuse karikast, et tal tuleb jagu saada suure illusiooni maost, ja et maost vabanemiseks vajab ta palvelinnu abi. Vanadel piltidel võime näha seda madu naisena.


Ta katab taevalaotusel piirkonna ulatusega üle saja kraadi ja on kõrvuti kolme tähtkujuga: Vähk, Lõvi ja Neitsi.
Alles Skorpionis lõpeb see mateeria või illusiooni madu, millega hing end nii kaua on samastanud. Mao tähtkujus on kuuskümmend tähte, mis jällegi on sügava tähendusega number. Kuus on mõistuse arv, esindades Universumi Mõistuse loometööd, loomise kuut päeva. Kuuendas märgis, Neitsis, on vorm saavutanud täiuslikkuse. Ilmutusraamat kinnitab, et 666 on Metsalise arv. Mao tähtkuju katab kolme sodiaagi tähtkuju, seega on tema number, kuus, kolmekordse mõjuga. Kümme on lõpuleviimise number. Kuus esindab seega keha piiranguid, kui töötatakse vaid vormi ja isiksuse abil; teiselt poolt sümboliseerib ta Jumala ilmnemist looduses, kas kosmiliselt või individuaalselt. Madu esindab mateeria aspekti, mis looritab ja varjab hinge.


Karikas koosneb kolmeteistkümnest tavalisest ja umbes 90 väiketähest, kuigi mõned astronoomiaraamatud kõnelevad kolmest säravast tähest ja 90 väiketähest. Jällegi on meil tegemist mateeria või vormi numbriga, samuti numbriga, mis käib usutaganemise või “seljakeeramise” kohta, nagu Juudas Iskariot pööras selja hingele või Kristuse aspektile. Tegelikult moodustab Karikas Mao keha ühe osa. Selle karika peab iga inimolend tühjendama, sest see sisaldab destillaati, mille ta on saanud mateeria kogemusest. Kindlasti on tegemist sama karikaga “kohustuse karika” puhul iidsetes vabamüürlaste rituaalides. Juuakse seda, mille ise oleme pruulinud. Sama mõtte leiame kristlaste Piiblist: “Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.”


Kolmandana nimetame Ronka (Corvus), kes seisab Mao kohal ja nokib teda. Selles tähtkujus on üheksa tähte. Üheksa on jällegi pühitsemise number. Vana Testament algas rongaga, Uus Testament algab tuviga. Kogemus algab mateeria linnuga ja lõpeb vaimu linnuga. Huvitav, et linnu leiame ka Lõvi vastasmärgist, Veevalajast. See on Cygnus, Luik, vaimu linnu sümbol. H.P.B. raamatust “Vaikuse hääl” loeme:


“Ja siis heidad sa suure linnu tiibade vahele. Oo, kui magus on lebada selle tiibade vahel, kes ei ole sündinud ega ka sure, kuid on AUM läbi igaveste aegade.”
Joonealuses märkuses öeldakse:

“Rigveda kõneleb: A-silpi peetakse Hamsa-linnu paremaks tiivaks, U on tema vasak tiib ja M on tema saba…”
Denderah’ sodiaagis on Lõvi ja tema kolm naabertähtkuju esitatud üheainsa tohutu märgina. Lõvi tallab Madu, Ronk on lennanud Lõvi õlale, kõige all on aga sulgedega kaunistatud naisfiguur (jällegi mateeria sümbol), kes hoiab käes kahte karikat. Karikas sümboliseerib kibeda kogemuse karikat, jumaliku viha karikat. Karikat pakutakse pühitsetavale. Geetsemane aias palus Kristus Jumalalt, et see karikas võetaks temalt ära, kuid lõpuks jõi ta selle ikkagi tühjaks.


Herakles, püüdleja, kes teostab end Lõvis, näeb oma vaimus suurt võitlust, mis tal ees seisab. Ta teab, et minevikus peitub tema tuleviku pant. Ta teab, et enne Kajukitse mäele ronimist peab ta tapma Lohemao. Ta teab ka, et ei saa enam olla ronk, vaid peab kehastuma Kotkana (Aquila), Skorpioni linnuna.


See tegevus algab juba Lõvis, sest siin peab ta näitama otsustusvõimet. Ta peab demonstreerima, et on valmis võitluseks kolmes järgmises märgis, tappes loomade kuninga Lõvi, omaenda loomuse. Ta peab seda tegema üksi, ilma kellegi abita, teenides nii ära väe, mis aitab tal jagu saada Lohemaost Skorpionis.


järgneb...

esmaspäev, 4. juuli 2011

Heraklese viies tegu

Nemea Lõvi tapmine
(Lõvi, 22. juuli – 21. august)
Müüt



Suur Eesistuja istus Jumala nõukojas ja arutas Jumala plaani kõikide inimesepoegade kohta, kes on ka Jumala pojad. Õpetaja seisis tema paremal käel ja kuulas tema sõnu. Aga Herakles puhkas oma tegudest.



Ning Suur Eesistuja istus Jumala nõukojas ja vaatas väsinud sõdalase puhkamist ning jälgis tema mõtteid. Siis ütles ta Õpetajale, kes seisis tema käekõrval Jumala nõukojas: "Hakkab kätte jõudma tund, mil tuleb hakkama saada vägiteoga. Valmistagu ennast see mees, kes on inimese poeg, aga ometi ka Jumala poeg. Las ta vaatab üle oma relvad ja las ta poleerib särama oma kilbi. Las ta kastab oma nooled surmavasse mürki, sest teda ootab hirmus ja kohutav tegu. Valmistagu ta end ette."



Kuid Herakles puhkas oma tegudest ja ei aimanudki, missugune katsumus teda ees ootab. Ta oli julge ja tugev. Ta puhkas oma tegudest, ja aegajalt pöördus ta neljanda värava juurde, et viia püha hirv Issanda templisse. Kord saabus aeg, mil taltsas hirv tundis ära küti, kes teda jälitas, ning järgnes tema kutsele. Niiviisi võttis Herakles ikka ja jälle emahirve endale südamesse ja otsis teed Jumala templisse. Nõnda puhkas Herakles.



Viienda suure värava ees seisis Herakles, hambuni relvastatud kõikide raskete ja kergete relvadega. Kui ta seal nii seisis, märkasid valvsad jumalad tema kindlat sammu, tema terast silma ja tema tugevat kätt. Kuid Heraklese südame põhjas oli kahtlus ja küsimus.



"Mida ma siin teen?" küsis ta. "Milles seisneb katse ja miks ma püüan seda väravat läbida?" Nõnda küsides ta kuulatas, oodates vastust. "Mida ma teen siin, oo mu elu Õpetaja – täies sõjarüüs, nagu sa kindlasti näed. Mida ma siin teen?"



"Keegi hüüab sind appi, oo Herakles, keegi, kes on suures hädas. Sinu välised kõrvad ei ole veel vastanud sellele appikutsele, ometi tunneb sinu sisemine kõrv, et sind vajatakse. Sest ta on kuulnud häält, jah, paljusid hääli, mis kaebavad oma häda ja kutsuvad sind tulema appi.



Nemea rahvas vajab sinu abi. Neid on tabanud suur viletsus. Nad kutsuvad sind appi, et sa tapaksid lõvi, kes laastab nende maad, valides oma toidu inimeste hulgast."
"Kas seda jubedat häält ma kuulengi?” küsis Herakles. "Kas ma kuulen lõvi möirgamist, mis lõhestab õhtust ilma?"


Õpetaja vastas talle: "Otsi üles lõvi, kes rüüstab maad, mis asub sealpool Viiendat Väravat. Inimesed sel rüüstatud maal elavad tasahilju lukustatud uste taga. Nad ei saa toimetada oma igapäevast tegemist. Maa seisab söödis, sest keegi ei künna ega külva. Lõvi luurab nii põhjas kui lõunas, nii idas kui läänes, et haarata oma saagiks neid, kes satuvad ta teele. Tema kole möirgamine kostab igal ööl ja paneb inimesed hirmust värisema oma suletud uste taga. Mida sa teed, oo Herakles? Mida sa teed?"



Herkules kuulas hoolega ja ruttas appi, kus teda vajati. Ta läks Suure Värava juurde, mis valvas sissepääsu Nemea maale, ning võttis seljast oma sõjarüü, jättes endale üksnes nuia, mille ta oli lõiganud noorest kasvavast puust.



"Mida teed sa nüüd, oo inimese poeg, kes on ühtlasi ka Jumala poeg? Kus on sinu relvad ja sinu tugev kaitse?"
"Need relvad on küll võimsad, aga rasked. Nad koormavad mind ja takistavad mu edasiliikumist teed mööda. Mul pole vaja midagi peale mu ustava nuia: Varustatud selle nuia ja julge südamega, lähen ma lõvi otsima. Saada sõna Nemea rahvale, et ma olen asunud Teele. Ärgu nad kartku."



Number viis
Viiendas märgis, Lõvis, sooritab Herakles oma ajalooliselt tuntuima vägiteo. Nemea lõvi tapmist on alati seostatud Heraklesega, kuigi on huvitav märkida, et sellel kuulsal teol ei ole midagi tegemist lõvinahaga, mida Herakles pidevalt kandis. Selle lõvi tappis ta enne meie poolt loetletud tegusid, ja see oligi tema esimene teenimise tegu. Selle teoga ta näitas, et oli valmis katsumiseks ja kasvamiseks.



Numbriliselt on see üks huvitavamaid Heraklese tegudest. Et seda täielikult mõista ja aduda selle olemust, peame mõtisklema seda iseloomustava number viie üle. Esoteeriku seisukohalt on number viis inimese arv, mis koosneb madalamast neljasest loomusest: mentaalkehast, emotsionaalsest kehast, vitaalsest kehast ja füüsilisest kestast. Psühholoogide arvates on inimene üksus, oma mentaalse ja emotsionaalse seisundi ja vitaalsuse kandja, samuti füüsilise keha reaktsiooniaparaat.



Eelmises neljas märgis nägime, kuidas neid nelja keha seostati hingega.
Jääras otsis hing endale niisuguse mateeria, mis võimaldas tal olla kontaktis ideede maailmaga. Ta riietus mentaalsetesse katetesse, lisades isiksusele niisugused mentaalse aine kombinatsioonid, mille kaudu ta suutis end kõige paremini väljendada. Nii sai inimesest mõtlev hing.



Sõnnis võttis hing ühendust ihade maailmaga, ja jälle kordus sama protsess. Arendades tundemaailma ja emotsioone, muutus inimene tundealtiks hingeks.
Kaksikutes ehitati üles uus ja vitaalne energiakeha, ühendades hinge ja mateeria energiad, misläbi inimesest sai elav hing. Need kaks poolust leidsid teineteise, ja nii sündis vitaalne keha ehk eeterkeha.



Vähis, mis on füüsilise sünni ja massiühiku identifitseerimise märk, lõpetati inkarnatsiooniprotsess, millega sai teoks inimese neljane väljendusvorm. Inimesest sai elav tegelane füüsilisel tasandil.
Kuid alles Lõvis muutub inimene selleks, mida okultses keeles nimetatakse viieharuliseks täheks. See täht sümboliseerib inimkonna isikustumist. Nüüdsest tunneb inimene end isikuna, ta saab teadlikuks endast kui Minast. Alates sellest märgist tarvitame sõnu "mina" ja "minu".
Idamaa Ajatu Tarkus õpetab, et number viis on kõige okultsem ja kõige sügavmõttelisem number.




Väidetakse, et nende taevaste ja vaimsete olendite grupp, kes inkarneerus Maal, ilmutades end neljasuse kaudu, pannes sellega aluse inimkonnale, kujutas endast jumalike olendite viiendat rühma. Seetõttu ühendasid nad endas universumi duaalseid omadusi, nii vaimseid kui füüsilisi. Nad ühendasid endas kahte poolust. Nad olid eksoteerilised ja esoteerilised, nad olid objektiivsed ja subjektiivsed. Nõnda saame number kümne, mida peetakse inimese täiuslikkuse numbriks, lõpuleviimise numbriks, mis esindab ideaalset ja avatud inimest, kes on saavutanud vaimu ja mateeria tasakaalu. Samas on see number, mille puhul vaim ei valitse mateeriat. See number iseloomustab püüdlejat, kelle ülesandeks on allutada mateeria vaimule, mille tulemusena kaob ka number kümne tasakaal.



Idamaade vanad käsikirjad iseloomustavad huvitavate epiteetidega neid taevaseid olendeid, kellest on saanud meie aja inimesed, see tähendab meie ise, inkarneerunud Jumala pojad. Neid nimetatakse Teadmiste ja Tarkuse Isandaiks, Tahte ja Ohverdamise Isandaiks, Piiritu Pühendumise Isandaiks. Need nimetused iseloomustavad seda vaimset üksust, mis elab igas inimolendis, eriti aga neid, kes on asunud teekonnale ümber sodiaagi kui vaimse eesmärgiga teadlikud isiksused.




Oleme siin omal tahtel ja täie teadmisega. Oleme astunud materiaalsesse eksistentsi, et tõsta mateeriat taevasse. Tegelikkuses ja olemuses ei ole inimene see, mis paistab väljastpoolt. Tegelikkuses on ta see, mis ilmneb alles Veevalaja märgis, Lõvi vastasmärgis. Alles siis saab ta teadlikuks kogu inimkonnast, vastandina enesekesksele isiksusele Lõvis. Lõvi isiksusest saab Kaljukitses pühitsetu, ja Veevalajas täiuslik inimene. See saab võimalikuks ainult tänu jäägitule pühendumisele, et teenida ähmast eesmärki, mida on endaga kaasas kantud paljude sodiaagiringide vältel, kuni on saavutatud täielik eneseteadvus.



Nii saab selgeks VT viienda käsu paikapidavus ja tema suhe Heraklese viienda teoga. "Austa oma isa ja ema, et su elupäevad oleksid pikad sel maal, mis sinu Issand sinule annab." Lõvi märgi all kohtuvad isiksuses Isa-vaim ja Ema-mateeria. Nende liidu tulemusena moodustub see eneseteadlik üksus, mida nimetame hingeks või Minaks. Lõvi märgis tunnetab inimene ennast isiksusena ja alustab kogemise tsüklit, kus ta kogub teadmisi, alustades sellega oma teekonda pühitsuse suunas.




Selles märgis toimuvad viimased katsed teel püüdleja kandidaadiks. Kui Lõvi märgi töö on lõpule viidud, on ka alanud ettevalmistus pühitsuseks, mis toimub Kaljukitse märgis. Jääras saavutati teatud kontroll mõtlemise üle ja Sõnnis saadi võime allutada oma ihasid. Kaksikutes nopiti tarkuse õunu, mille abil õpiti vahet tegema tarkusel ja teadmistel. Vähis mõisteti vajadust muuta instinkt ja intellekt intuitsiooniks ning tuua nad mõlemad Jumala Templisse.




järgneb....